Nukk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Albinia_Hagemann_Portrait_of_Countess_Alla_Holck_s.d.jpg|pisi|Albinia Hagemann (1824-1897), "Krahvinna Alla Holcki portree", ''s.d.'']]
{{Toimeta}}
[[FilePilt:Angelo de Courten PuppenmacherinEmily_Farmer_The_Doll.jpg|pisi|AngeloEmily ComteFarmer de Courten(1826–1905), "NukutegijaNukk", ''s.d.'']]
[[File:Angelo de Courten Puppenmacherin.jpg|pisi|Angelo Comte de Courten (1848-1925), "Nukutegija", ''s.d.'']]
[[Pilt:Emily_Farmer_The_Doll.jpg|pisi|Emily Farmer, "Nukk"]]
 
 
* Nukk on pill, on viiul, millel mängib nukunäitleja. Sama viis võib samal viiulil kahe eri pillimehe ettekandes kõlada erinevalt. Sama nukk omandab kahe eri näitleja käes erineva karakterivarjundi. Kinni pidades autori ja lavastaja kontseptsioonist, annab iga näitleja ka nukuteatris samale kujule siiski oma individuaalse joone ja tõlgitsuse. See on näitlejameisterlikkuse probleem nukuteatris.
==Proosa==
:Ja kuigi saalist vaadates näitleja ei saa oma tegelasest täit pilti, saab ta ometi ettekujutuse nuku võimalustest ja muljest, mille tema nuku liikumine loob. (lk 6)
 
* [N]äitleja, kes nukule hinge sisse puhub, kes talle ainulaadse iseloomu kingib ja sirmil elama paneb, jääb ise sirmi taha. Mida suurem on nukunäitleja meisterlikkus, seda tugevam on tõelisuse illusioon sirmil. Mida paremini nukunäitleja mängib, seda märkamatumaks jääb tema ise, seda elavam on tema loodud kangelane — nukk.
* Ka siis, kui [[isa]] pidi [[kodu]]st lahkuma ja kui ema kutsuti Sõdurite Abistamise Komiteesse töötama, õppis Beth edasi omaette, nii hästi kui suutis. Ta oli perenaiselik väike olevus ja aitas Hannah't majapidamises, et nendel, kes väljas tööl käisid, oleks mugav ja kena kodu. Ta ei nõudnud teist tasu, kui olla armastatud. Ta veetis pikki rahulikke päevi, ei laiselnud ega tundnud igavust, sest ta väikeses omaloodud maailmas oli tal palju [[sõber|sõpru]]. Ta oli virk nagu [[mesilane]]. Igal hommikul äratas ta oma [[kuus]] nukku, riietas neid — Beth oli veel tõeline laps — ja armastas oma mänguasju, olgugi et nende seas polnud ühtegi veatut ega ilusat. Bethil oli kombeks korjata endale kõike seda, mis õdedele enam ei meeldinud. Amy ei tahtnud endale midagi, mis oli vana või inetu. Beth asutas haigetele nukkudele isegi haigemaja. Kunagi ta ei torganud nõelaga nukkude riidest kehasse, kunagi ta ei riielnud ega löönud neid. Ka kõige inetuma nuku eest hoolitses ta samuti kui teiste eest, söötes, riietades, hoides ja kallistades neid väsimatu [[armastus]]ega.
* Nukud, nukud, nukud! Siin nad ripuvad, tegelastetoa seinakapi klaasuste taga — maast laeni, seinast seina. Loendamatu arv loomi ja linde, poisse ja tüdrukuid, eitesid ja taate, kuningaid ja kuningatütreid. Nad ripuvad siin ilmetute, tühjade kestadena, luitunud ja tolmuste riideräbalatena. Otsid vitriinist huvi pärast mõne vana tuttava välja, võtad kätte — pea vajub tal abitult siia-sinna, jäsemed kõlguvad ebaloomulikult pikkadena ... Nukk ja kuju, kellena see nukk kord sirmil elas — kaks hoopis eri maailma!
:Ühe katkise, mahajäetud nukujäänuse, mis kord oli kuulunud Jole ja millel oli tormiline elu seljataga ja mis nüüd lebas vrakina kaltsukohvris, selles koledas vaestemajas, päästis Beth ja paigutas oma varjupaika. Nuku pealagi oli lõhki. Selle varjamiseks meisterdas Beth talle kena väikese tanu. Et nukul puudusid [[jalad]] ja [[käed]], siis mässis ta nuku [[tekk|teki]] sisse ja asetas ta invaliidina magama parimasse [[voodi]]sse. Kui keegi oleks näinud Bethi hoolitsemist selle nuku eest, usun, ta oleks olnud sellest liigutatud. Beth tõi sellele nukule isegi tillukesi lillekimpe, luges talle ette, viis ta välja õhu kätte, laulis talle hällilaule ja ei läinud kunagi enne magama, kui oli suudelnud ta määrdunud [[nägu]], sosistades: "Loodan, et sa hästi magad, mu vaene kallis." (lk 37)
** [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
* [[Louisa May Alcott]], "Väikesed naised", tlk Tanni Grüntal, 2. trükk, 1995
 
 
* Tüdruk — ihuüksi aasal, täpiline nukk taeva tohutu [[klaaskuppel|klaaskupli]] all — ajab [[hein]]ad maas kõigi mõeldavate liigutustega hiigelsületäieks kokku. Laskub põlvili ja tõmbab heinad mõlema käega enda vastu. Heidab väga meeleliselt heinahunniku peale ja haarab sellel kätega ümbert kinni. Kallutab end siis küljele ja riibub ühe käega nii kaugelt, kui käsi ulatab. Roomab hunniku peal enne ühel, siis mõlemal põlvel. Homole tuletas ta meelde kubamardikat, keda ka [[apteeker|apteekriks]] nimetatakse. Lõpuks surub tüdruk terve [[keha]] köiega kokkutõmmatud heinapalli alla ja tõuseb sellega koos aeglaselt püsti. Pall on palju suurem kirjust saledast inimesest, kes teda kannab, — või polnudki see Grigia? (lk 24)
** [[Robert Musil]], "Kolm naist", tlk [[Peeter Tulviste]], [[Loomingu Raamatukogu]] 12-13/1972
 
 
14. rida ⟶ 19. rida:
 
 
* Nuku liigutamine, tekst ja laul — kõik komponendid on koos. Ei tohi juhtuda, et ainult laulad ja unustad nuku liigutamise. Oled nagu sunnitööline — kogu aeg käsi püsti. Siis vaata, et sul kõik emotsioonid rappa ei läheks! Unusta oma "surnud" käsi! Sest tehnikud teevad mõnikord eriti raske nuku — puust, raudkarkassidega, ja kõike seda hoia üleval! (lk 11)
** [[Lo Tui]], rmt: [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
 
 
* Nukk on pill, on viiul, millel mängib nukunäitleja. Sama viis võib samal viiulil kahe eri pillimehe ettekandes kõlada erinevalt. Sama nukk omandab kahe eri näitleja käes erineva karakterivarjundi. Kinni pidades autori ja lavastaja kontseptsioonist, annab iga näitleja ka nukuteatris samale kujule siiski oma individuaalse joone ja tõlgitsuse. See on näitlejameisterlikkuse probleem nukuteatris.
* Ka siis, kui [[isa]] pidi [[kodu]]st lahkuma ja kui ema kutsuti Sõdurite Abistamise Komiteesse töötama, õppis Beth edasi omaette, nii hästi kui suutis. Ta oli perenaiselik väike olevus ja aitas Hannah't majapidamises, et nendel, kes väljas tööl käisid, oleks mugav ja kena kodu. Ta ei nõudnud teist tasu, kui olla armastatud. Ta veetis pikki rahulikke päevi, ei laiselnud ega tundnud igavust, sest ta väikeses omaloodud maailmas oli tal palju [[sõber|sõpru]]. Ta oli virk nagu [[mesilane]]. Igal hommikul äratas ta oma [[kuus]] nukku, riietas neid — Beth oli veel tõeline laps — ja armastas oma mänguasju, olgugi et nende seas polnud ühtegi veatut ega ilusat. Bethil oli kombeks korjata endale kõike seda, mis õdedele enam ei meeldinud. Amy ei tahtnud endale midagi, mis oli vana või inetu. Beth asutas haigetele nukkudele isegi haigemaja. Kunagi ta ei torganud nõelaga nukkude riidest kehasse, kunagi ta ei riielnud ega löönud neid. Ka kõige inetuma nuku eest hoolitses ta samuti kui teiste eest, söötes, riietades, hoides ja kallistades neid väsimatu [[armastus]]ega.
:Ja kuigi saalist vaadates näitleja ei saa oma tegelasest täit pilti, saab ta ometi ettekujutuse nuku võimalustest ja muljest, mille tema nuku liikumine loob. (lk 6)
:Ühe katkise, mahajäetud nukujäänuse, mis kord oli kuulunud Jole ja millel oli tormiline elu seljataga ja mis nüüd lebas vrakina kaltsukohvris, selles koledas vaestemajas, päästis Beth ja paigutas oma varjupaika. Nuku pealagi oli lõhki. Selle varjamiseks meisterdas Beth talle kena väikese tanu. Et nukul puudusid [[jalad]] ja [[käed]], siis mässis ta nuku [[tekk|teki]] sisse ja asetas ta invaliidina magama parimasse [[voodi]]sse. Kui keegi oleks näinud Bethi hoolitsemist selle nuku eest, usun, ta oleks olnud sellest liigutatud. Beth tõi sellele nukule isegi tillukesi lillekimpe, luges talle ette, viis ta välja õhu kätte, laulis talle hällilaule ja ei läinud kunagi enne magama, kui oli suudelnud ta määrdunud [[nägu]], sosistades: "Loodan, et sa hästi magad, mu vaene kallis." (lk 37)
* [N]äitleja, kes nukule hinge sisse puhub, kes talle ainulaadse iseloomu kingib ja sirmil elama paneb, jääb ise sirmi taha. Mida suurem on nukunäitleja meisterlikkus, seda tugevam on tõelisuse illusioon sirmil. Mida paremini nukunäitleja mängib, seda märkamatumaks jääb tema ise, seda elavam on tema loodud kangelane — nukk.
* [[Louisa May Alcott]], "Väikesed naised", tlk Tanni Grüntal, 2. trükk, 1995
* Nukud, nukud, nukud! Siin nad ripuvad, tegelastetoa seinakapi klaasuste taga — maast laeni, seinast seina. Loendamatu arv loomi ja linde, poisse ja tüdrukuid, eitesid ja taate, kuningaid ja kuningatütreid. Nad ripuvad siin ilmetute, tühjade kestadena, luitunud ja tolmuste riideräbalatena. Otsid vitriinist huvi pärast mõne vana tuttava välja, võtad kätte — pea vajub tal abitult siia-sinna, jäsemed kõlguvad ebaloomulikult pikkadena ... Nukk ja kuju, kellena see nukk kord sirmil elas — kaks hoopis eri maailma!
** [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
 
 
* Nuku liigutamine, tekst ja laul — kõik komponendid on koos. Ei tohi juhtuda, et ainult laulad ja unustad nuku liigutamise. Oled nagu sunnitööline — kogu aeg käsi püsti. Siis vaata, et sul kõik emotsioonid rappa ei läheks! Unusta oma "surnud" käsi! Sest tehnikud teevad mõnikord eriti raske nuku — puust, raudkarkassidega, ja kõike seda hoia üleval! (lk 11)
* Tüdruk — ihuüksi aasal, täpiline nukk taeva tohutu [[klaaskuppel|klaaskupli]] all — ajab [[hein]]ad maas kõigi mõeldavate liigutustega hiigelsületäieks kokku. Laskub põlvili ja tõmbab heinad mõlema käega enda vastu. Heidab väga meeleliselt heinahunniku peale ja haarab sellel kätega ümbert kinni. Kallutab end siis küljele ja riibub ühe käega nii kaugelt, kui käsi ulatab. Roomab hunniku peal enne ühel, siis mõlemal põlvel. Homole tuletas ta meelde kubamardikat, keda ka [[apteeker|apteekriks]] nimetatakse. Lõpuks surub tüdruk terve [[keha]] köiega kokkutõmmatud heinapalli alla ja tõuseb sellega koos aeglaselt püsti. Pall on palju suurem kirjust saledast inimesest, kes teda kannab, — või polnudki see Grigia? (lk 24)
** [[Lo Tui]], rmt: [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
** [[Robert Musil]], "Kolm naist", tlk [[Peeter Tulviste]], [[Loomingu Raamatukogu]] 12-13/1972