Naomi Novik: erinevus redaktsioonide vahel

* Aga lohepoeg suundus hoopis tekki uurima, ta välgutas liikudes kitsast kaheharulist keelt, puudutades kergelt kõike, mis selle ulatusse jäi, ta näitas end uudishimuliku ja arukana. Ometi ei teinud ta hoolimata Carveri korduvatest katsetest lohe tähelepanu võita poisist endiselt välja ja näis, et teised ohvitserid huvitavad teda niisama vähe. Kuigi aeg-ajalt tõusis lohe isegi tagumistele jalgadele, et mõnda nägu lähemalt uurida, tegi ta sedasama, et uudistada plokiratast või ülesriputatud tunniklaasi, mille peale ta huvitunult silmi pilgutas.

:Laurence tundis, et ta süda läheb raskeks: keegi ei saaks küll otseselt teda süüdistada, kui lohepoega ei tõmbaks väljaõppeta mereväeohvitseri poole, aga lasta äsja koorunud tõeliselt haruldasel lohel metsistuda mõjuks ikka tõelise hoobina. Nad olid selle rakmeisse paneku korraldanud, arvestades üldteada fakte, noppeid Pollitti raamatutest ja Pollitti enda puudulikke meenutusi koorumisest, mida ta kord oli jälginud, aga nüüd hakkas Laurence kartma, et pidi olema veel mingi oluline samm, mille nad olid kahe silma vahele jätnud. Talle oli igatahes kummaline tundunud, et lohepoeg peaks kohe, äsja koorunult, olema või<!--//-->teeline rääkima. Nad polnud tekstidest leidnud mingit erilist kutset või nippi, kuidas lohepoega kõnelema panna, aga teda hakataks kindlasti süüdistama ja ta teeks ka ise endale etteheiteid, kui selguks, et midagi on tegemata jäänud.

:Elukas uuris teda, Laurence märkas, et ta silmad on sügavsinised ja kitsaste, püstiste pupillidega, ning siis ütles lohe: "Miks sa kulmu kortsutad?" (lk 24-25)

* Laurence silmitses lohet, siis kahvatut hirmunud poissi, hingas sügavalt sisse ja ütles elukale: "Palun andestust, ma ei mõelnud seda nii. Minu nimi on Will Laurence, aga sinu?"

:Temeraire uuris rakmeid, mida Laurence tema poole sirutas, ta lame keel lipsas suust, et nende maitset proovida. "Hea küll," nõustus ta ja jäi ootavalt seisma. Mõeldes otsustavalt ainult käsilolevale ülesandele, põlvitas Laurence maha ja kohmitses rihmade ja pannaldega, sobitas neid ettevaatlikult siledale soojale kehale, hoidudes tiibadest hoolega eemale.

:Kõige laiem rihm läks kohe esijalgade tagant ümber lohe keskkoha, käis pandlaga kõhu alt kinni ja oli ristipidi kinnitatud kahe jämeda rihma külge, mis jooksid mööda lohe külgi ja üle kummuva rinnakorvi, siis tagajalgade tagant ja saba alt läbi. Rihmade külge oli õmmeldud mitu väiksemat silmust, mida pannaldada ümber jalgade, kaela ja saba, et rakmeid paigal hoida, ja hulk kitsamaid ja õhemaid ribasid, mis rihmati üle selja.

:Peagi oli kõik tehtud, kuigi rakmed ja valgesse riidesse mässitud pandlad olid sileda musta keha taustal inetud ega istunud eriti hästi. Aga Temeraire ei kurtnud sugugi, ka mitte keti pärast, mis kinnitas ta rakmeid pidi pilleri külge, ja sirutas innukalt kaela värskelt veristatud kitse auravat punast liha täis püti poole, mis Laurence'i käsul kohale oli toodud. (lk 26-27)

* "Ärme hakkame hädaldama, Tom," jätkas Laurence vaiksemalt ja vähem ametlikult ning heitis hoiatava pilgu sinnapoole, kus Temeraire ikka toitu ahmis. Lohede tarkus oli mõistatus isegi inimestele, kes seda teemat uurisid, Laurence'il polnud aimugi, <!--//-->kui palju lohe kuuleb ja aru saab, aga ta arvas, et parem on mitte riskida teda solvata. (lk 28-29)

:"Me ei saa otse tema juurde minna," hõikas ta. "Sa pead loovima - sa pead minema põhja, siis lõunasse, Temeraire, kas mõistad?"

:Kui lohe midagi vastaski, siis viis tuul vastuse minema, aga tundus, et ta oli mõttest aru saanud. Ta langes äkitselt allapoole, pöördudes põhjakaarde, tiivad tuult haaramas ja Laurence'ist käis läbi jõnksatus, justkui oleks ta aerupaadis tugeva lainetuse käes. Vihm ja tuul materdasid neid endiselt, aga mitte nii hullusti kui enne, ning Temeraire muutis suunda ja loovis niisama kaunilt kui suurepärane kutter, ta siksakitas õhus ja pöördus järk-järgult tagasi läände. (lk 40)

* Temeraire sööstis järsult alla otsekui pikeeriv pistrik, Laurence lasi ennast lohe sihtimisvõimet usaldades rippu, ta sõrmed kündsid paar jardi veepinda, enne kui tabasid vettinud rõivaid ja ihu. Ta klammerdus kätega nende külge ja Gordon haaras omakorda temast kinni. Temeraire kerkis juba üles tagasi ja lendas eemale, tiivad pekslesid raevukalt, aga Õnneks said nad nüüd minna pärituult, selle asemel et vastutuult rabeleda. Gordoni raskus venitas Laurence'i käsi, õlgu, reisi, iga lihas oli pingul, rihm püsis säärte ümber nii tihedalt, et allpool põlve ta oma jalgu ei tundnud ja tal oli ebameeldiv tunne, et kogu kehast voolab veri talle pähe. Nad kiikusid raskelt edasi-tagasi nagu pendel, kui Temeraire kiiresti <!--//-->laeva poole lendas ja maailm tema ümber kaldus hullumeelselt viltu.

:Nad kukkusid kohmakalt tekile, pannes laeva kõikuma. Temeraire seisis vankudes tagajalgadel, ta püüdis tiibu tuule eest kokku voltida ja tasakaalu säilitada, kui kaks meest kõhurihma küljes rippudes teda alla kiskusid. Gordon lasi lahti ja ukerdas paanikas eemale, jättes Laurence'i ennast vabastama, samal ajal kui Temeraire näis iga hetk talle peale vajuvat. Laurence'i kanged sõrmed ei saanud pannaldega hakkama, kuid äkki oli Wells seal ja lõikas noavälgatusega rihma läbi. (lk 41-42)

* Ta ajas end veel üheks hetkeks püsti, sest tundis sundi rääkida, kuigi keel oli väsimusest paks ja tuim. "Temeraire," ütles ta, "see oli tubli tegu. Väga vapper."<!--//-->

:Temeraire vaatas tiiva alt mehele otsa, ta silmapilud laienesid ovaalideks. "Oh," kostis ta, hääl pisut ebakindel. Laurence taipas süü tundelahvatusega, et oli enne seda lohepojale vaevalt üldse mõne lahke sõna öelnud. Tema elu pea peale pööramine võis ju olla mingil moel lohe süü, aga Temeraire tegi ainult seda, mida nõudis tema loomus, ja teda selle eest kannatama panna polnud küll kuigi üllas.

:"Oh, ma maandun enne pilvi ja siis läheme jala üles," ütles Temeraire, kägardus ja surus kaela vastu maad, et Laurence saaks talle jälle selga ronida. "See on igal juhul huvitavam."

:Oli pisut kummaline lohega jalutada ja väga kummaline temast ette jõuda, sest ehkki Temeraire'ile piisas ühest sammust, kui Laurence tegi kümme, astus lohe oma samme väga harva, vahtis pidevalt ette ja taha, uurides pilvkatet maapinna kohal. Lõpuks kõndis Laurence veidi maad edasi ja heitis nõlvakule ootama, isegi tihedas udus oli tal mõnus tänu paksudele riietele ja õliriidest mantlile, mida oli õppinud lendama minnes selga panema. (lk 57)

:"Osa sellest oli maapinnal ja säras," selgitas Temeraire. "Kas see on kuld? Mulle meeldib, kuidas see välja näeb."

:"Ma võtan parema meelega sinu kui kullahunniku, isegi kui selle otsas oleks mugav põõnata," vastas Temeraire. "Mul pole midagi laevatekil magamise vastu."

:Ta ütles seda täiesti tavalisel moel, üldse mitte nii, nagu tahaks komplimenti teha, ja läks kohe jälle pilvi uurima; Laurence jäi lohele järele vaatama, tundes kummalist segu hämmastusest ja äärmisest rahulolust. Ta suutis vaevalt ette kujutada midagi, mis tal sarnase tunde esile kutsuks, ainus paralleel, mis talle oma endisest elust pähe tuli, oli see, kui Reliant oleks rääkima hakanud ja öelnud, et talle meeldib, et just Laurence tema kapten on: see oli nii kiidu- kui ka kiindumusavaldus kõrgeimast võimalikust allikast ning sisendas Laurence'isse otsustavust olla nõnda suure kiituse vääriline. (lk 57-58)