Naomi Novik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
6. rida:
 
 
* Prantsuse [[laev]], tekk verest libe, kõikus lainetaval merel, nii et iga hoop võis pikali paisata niihästi mehe, kellele see suunatud oli, kui ka selle andja enese. Keset taplusmöllu polnud Laurencell olnud mahti üllatuda vastupanu tugevusest, aga isegi läbi lahingupalaviku tuimastava hämu, mõõgavõitluse segaduse ning püstolilaskude suitsu märkas ta äärmiselt [[Meeleheide|ahastavat]] ilmet Prantsuse kapteni[[kapten]]i näol, kui too oma meestele ergutusi hüüdis. (lk 9)
: See ilme oli alles ka pisut hiljem, kui nad tekil kohtusid ja mees väga vastutahtsi oma [[mõõk|mõõga]] loovutas: veel viimasel hetkel haaras ta terast peaaegu kinni, otsekui soovides seda tagasi tõmmata. Laurence tõstis pilgu, et teha kindlaks, kas [[lipp]] on langetatud, seejärel võttis mõõga vastu sõnatu kummardusega - ta ei rääkinud [[prantsuse keeltkeel]]t ja ametlikum jutt pidi ootama, kuni tuleb tema kolmas abi, noormees, kes oli parajasti trümmis ametis prantslaste relvade valvamisega. Kui lahingutegevus lakkas, langesid allesjäänud [[prantslased]] peaaegu jala pealt sinnasamasse, kus olid seisnud; Laurence märkas, et neid oli vähem, kui ta arvas olevat kolmekümne kuue suurtükiga [[fregatt|fregatil]], ja et nad kõik näisid haiged ja lohkus põskedega. (lk 9)
* Paljud lamasid tekil surnult või olid suremas, Laurence vangutas selliste kaotuste üle pead ja silmitses Prantsuse kaptenit hukkamõistvalt - see mees poleks küll mingil juhul tohtinud lahingut[[lahing]]ut alustada. Peale ilmse tõsiasja, et Reliant olnuks Amitiést ka parimates tingimustes suurtükkide[[suurtükk]]ide ja meeste arvult pisut üle, oli mingi [[tõbi]] või [[nälg]] meeskonda vähendanud. Lisaks olid laeva purjed nende pea kohal kurvalt puntras ja seda polnud põhjustanud lahing, vaid torm, mis oli laevast üle käinud alles sama päeva hommikul; nad olid vaevu saanud taaksli langetada, enne kui Reliant lähedale jõudis ja mehed sealt pardale tulid. Kapten oli ilmselgelt kaotusest sügavalt häiritud, aga ta polnud enam poisike, et lasta tujudel endast võitu saada: ta pidanuks oma meestest rohkem hoolima ja mitte viima neid nii lootusetusse lahingusse.
:"Härra Riley," ütles Laurence oma teise abi poole pöördudes, "laske meie meestel haavatud alla kanda." Ta kinnitas kapteni mõõga oma vööle, Laurence'i meelest polnud see mees ära teeninud au, et talle mõõk tagasi antaks, kuigi tavaliselt oleks ta nii teinud. (lk 9-10)
* Laurence astus lähemale ja vaatas üksisilmi alla [[muna]] poole. Vaevalt võis keegi kahelda, mis muna see on, siiski ei saanud ta oma kogemuste põhjal midagi kindlat väita. Kui suurem [[hämming]] oli möödas, sirutas Laurence kõhklevalt käe ja puudutas väga ettevaatlikult muna pinda: see oli katsudes sile ja kõva. Ta tõmbus peaaegu kohe tagasi, kartes, et võib seda kuidagi kahjustada.
:Härra Pollitt tuli oma kohmakal moel alla trümmi, klammerdudes mõlema käega redeli külge ja jättes sellele veriseid jälgi; ta polnud suurem asi meremees, laevaarstiks[[laevaarst]]iks oli ta saanud alles küpses eas, kolmekümneselt, pärast mingeid teadmata pettumusi kuival maal. Sellest hoolimata oli ta lahke ja meeldis meeskonnale väga, isegi kui operatsioonilaua ääres polnud ta käsi alati just kõige kindlam. "Jah, söör?" alustas ta ja nägi siis muna. "Püha taevane isa."
:"See ongi siis tõesti lohemuna?" ütles Laurence. Nõudis pingutust, et hääles juubeldust talitseda.
:"Oo jaa, muidugi, kapten, seda on suurusestki aru saada." Härra Pollitt oli käed põlle sisse puhtaks pühkinud ja lükkas nüüd ülevalt rohkem õlgi kõrvale, et näha, kui suur muna õigupoolest on. "Hoidku küll, juba täitsa kõvaks tõmbunud, ma ei saa aru, mida nad ometi mõtlesid, ise maast nii kaugel."
:See ei kõlanud just eriti paljutõotavalt. "Kõvaks tõmbunud?" küsis Laurence teravalt. "Mida see veel tähendab?"
:"Eks ikka seda, et varsti hakkab [[koorumine|kooruma]]. Ma pean kindluse mõttes raamatutest järele vaatama, aga minu meelest on Badke "Bestiaariumis" selgelt öeldud, et kui [[munakoor|koor]] on täielikult kõvastunud, võib nädala jooksul koorumist oodata. Milline suurepärane eksemplar, ma toon mõõdulindid." (lk 12-13)
* "Tänan teid, söör, ja kui ma tohin öelda, ma olen äärmiselt teadlik... väga tänulik..." Aga siin jättis Gibbsi [[sõnaosavus]], mis kunagi eriti märkimisväärne polnud, ta maha, mees ei üritanudki enamat, vaid lihtsalt säras üle näo Laurence'ile ja kogu maailmale, heast tahtest tulvil. (lk 14-15)
* Laurence kortsutas kulmu, ta mõistis meeste ülevat meeleolu ja kui olukord olnuks pisutki erinev, jaganuks ta seda nendega. Kui muna õnnestuks turvaliselt maale viia, oleks see väärt oma tuhandekordse kaalu kullas, kõik mehed pardal saaksid varandusest osa ja tema ise kaptenina pälviks selle väärtusest suurima jao. (lk 15)
* Amitié logiraamatud[[logiraamat]]ud olid üle parda heidetud, aga prantslaste [[meeskond]] polnud nii diskreetne kui ohvitserid ja Wells oli nende kurtmistest piisavalt teada saanud, et viivitust ülearugi selgelt põhjendada. Meeskonnaliikmete [[palavik]], millele järgnes suurema osa kuust kestnud [[tuulevaikus]], tsisternide leke, mis jättis mehed veenappusse, ja siis viimaks tormituul, millest nemadki hiljuti pääsesid. Tegemist oli olnud pideva halva õnnega ja Laurence teadis, et tema ebausklikud[[ebausk]]likud mehed lööksid verest ära mõtte juures, et muna, mis kahtlemata kõike seda põhjustas, on nüüd Relianti pardal.
:Ta hoolitseb kindlasti, et meeskond sellest teada ei saaks, on vaieldamatult parem, kui meestel pole aimu õnnetustereast, mida Amitié oli pidanud taluma. (lk 16)
* "Võib-olla te kõik ei tea," ütles ta, vaigistades sosistajaid pilguga, "et [[Õhuvägi|õhuväe]] poolest on [[Inglismaa]] väga kehvas seisus. Loomulikult on meie oskused suurepärased ja meie väed lendavad paremini kui ükski teine rahvas maailmas, kuid prantslastel on lohesid kaks korda rohkem ja ei saa salata, et neil on paremad <!--//-->tõud. Korralikult rakkes lohe on meile väärt vähemalt niisama palju kui saja suurtükiga laev - isegi tavaline kollarappija või kolmetonnine ''winchester'' -, aga muna suuruse ja värvi põhjal usub härra Pollitt, et siit koorub esmajärguline eksemplar, kes kuulub tõenäoliselt mingisse haruldasse suurt kasvu tõugu." (lk 16-17)
* [Laurence:] "Ma usun, härrased, et siin pole ühtegi meest, kes ei oleks valmis täitma oma kohust Inglismaa ees. Meid pole ehk küll kasvatatud õhuväe jaoks, kuid ega merevägi ka mingi muretu koht ole, ja teie hulgas pole ühtegi, kes ei mõistaks ränka teenistust." (lk 17)
* Laurence saatis vihase pilgu üle toa, mitte keegi ei vaadanud enam talle silma ega hakanud protestima[[protest]]ima.
:Teda ajas veel rohkem raevu, et ta mõistis teise tundeid ja koguni jagas neid. Päris kindlasti ei suhtunud ükski mees, keda polnud selliseks eluks kasvatatud, hästi väljavaatesse ootamatult lohelendurikslohe[[lendur]]iks saada, ja Laurence jälestas vajadust oma ohvitserid[[ohvitser]]id sellega silmitsi seada. See tähendas ju lõppu kõigele, mis vähegi <!--//-->tavalise eluga sarnanes. See polnud nagu meresõit, kus sa võisid laeva mereväele tagasi anda ja sind arvati erru sageli hoolimata sellest, kas sa ise tahtsid või mitte.
:Ka rahuajal ei saanud lohet ju dokki panna ega vabalt ringi luusima lasta ja selleks et hoida täiskasvanud kahekümnetonnist elukat tegemast just seda, mis talle parasjagu pähe tuleb, kulus enam-vähem kogu lohelenduri tähelepanu ja abimeeskonna oma veel pealegi. Lohed ei allunud tegelikult jõule, nad valisid pirtsakalt, keda üldse endale juhiks võtta, mõned ei tunnistanud isegi äsja koorunult mingit ülemvõimu ja mitte ükski ei võtnud seda enam omaks pärast esimest toitmist. Metsikut lohet tuli pidada aretuskeskuses ja hoolitseda tema toidu, paariliste ja mugava ulualuse eest, aga kellelegi ta ei allunud ja inimestega rääkima ei hakanud.
:Seega, kui vast koorunud lohe lasi ennast rakmeisse panna, sidus [[kohustus]] su temaga igaveseks ühte. Lendur ei saanud endale kergesti varandust koguda ega peret luua, tal polnud võimalik arvestataval määral seltskondlikust elust osa võtta. Lendurid elasid eraldi ja suuresti väljaspool seadust[[seadus]]t, sest polnud võimalik karistada lendurit, kaotamata võimalust kasutada tema lohet. Rahuajal elasid nad omamoodi metsikut ja pöörast vabameheelu väikestes enklaavides[[enklaav]]ides peamiselt Inglismaa kaugemates inimtühjades paikades, kus lohedele sai veidigi vabadust võimaldada. Kuigi õhuväe mehi austati tingimusteta nende vapruse[[vaprus]]e ja teenistusele pühendumise eest, ei meelitanud väljavaade nende ridadesse astuda ühtegi kõrgemas seltskonnas kasvanud härrasmeest[[härrasmees]]t.
:Ometi olid lendurid pärit headest perekondadest, härrasrahva pojad, kes juba seitsmeaastaselt selliseks eluks kasvatada anti, ja õhuväele oleks tohutult solvav, kui keegi peale nende oma ohvitseride üritaks lohet rakmeisse panna. Ja kui kedagi tuli paluda see risk võtta, siis juba kõiki - ometi, poleks Fanshawe nii sobimatul <!--//-->moel rääkinud, oleks Laurence Carveri asjast hea meelega eemal hoidnud, sest ta teadis, et poiss [[kõrgusekartus|ei talu kõrgust]], ja taipas, et see on tõsine takistus lohelenduriks saamisele. Aga säärase kahetsusväärse palve tekitatud õhkkonnas võis see soosimisena tunduda - ja niisugune asi ei kõlvanud kuhugi. (lk 17-19)
* "No nii, ma tahaksin, et selgitaksite, mida te oma varasema märkusega mõtlesite, härra Fanshawe," ütles ta.
:"Oh, söör, ma ei mõelnudki midagi," vastas Fanshawe. "Asi on ainult selles, mida lohelenduritest räägitakse, söör..." Ta takerdus ja vaikis Laurence'i aina sõjakamalt välkuva pilgu all.
:"Mul on kuradima ükskõik, mida räägitakse, härra Fanshawe," lausus Laurence jäiselt. "Inglismaa lohelendurid kaitsevad maad õhust, nii nagu merevägi merelt, ja kritiseerima võiksite hakata siis, kui olete teinud pooltki nii palju kui nõrgim nende hulgast. Te võtate üle härra Carveri vahikorrad ja teete peale enda töö ära ka tema oma, [[grokk|grokist]] olete edasiste korraldusteni ilma: teavitage varustusülemat. Võite minna." (lk 21)
* Oli säravalt päikesepaisteline päev ja võib-olla julgustasid just soojus ja valgus kaua koorevangistuses olnud lohepoega, sest muna hakkas tõsisemalt pragunema peaaegu kohe, kui oli välja toodud. Ülevalt kostis kõvasti sehkendamist ja valju sosinat, millest Laurence otsustas mitte välja teha, ja mõned korrad ahmiti õhku, kui muna seest paistis esimesi liikumise märke: välja pisteti terav tiivaots, teisest praost trügisid nähtavale küünised[[küünis]]ed.<!--//-->
:Lõpp saabus äkitselt: koor murdus peaaegu keskelt ja kaks poolikut lennutati tekile laiali, otsekui oleks munaasukas äärmiselt kannatamatu. Lohepoeg jäi alusele keset kooretükke ja -kilde ennast kõvasti raputama. Ta oli ikka veel limaga[[lima]]ga kaetud ja helkis päikese käes märjalt ja libedalt, ta keha oli ninast sabani ühegi varjundita süsimust; meeskonna hulgast käis läbi vaimustuseohe[[vaimustus]]eohe, kui elukas oma suured kuue luuga [[tiivad]] nagu daami lehviku[[lehvik]]u lahti voltis, tiiva alumisel serval olid ovaalsed hallid ja tumedad kumavalt sinised laigud. (lk 22-23)
* Väga kahvatu Carver astus eluka suunas, silmanähtavalt värisev [[käsi]] ette sirutatud. "Hea lohe," ütles ta, aga need sõnad kõlasid pigem küsimusena. "Kena lohe."
:Lohepoeg ei teinud teda nägemagi. Ta oli ametis sellega, et uuris ennast ja noppis nõudlikult ära munakoore[[munakoor]]e tükke, mis ta naha külge olid kleepunud. Kuigi lohepoeg oli vaevalt suure koera kasvu, olid viis küünist ta kummagi jala küljes ometi tollipikkused ja hirmuäratavad, Carver vaatas neid ärevalt ja peatus poole meetri kaugusel. Ta seisis seal tummalt ja ootas, aga et lohe ei teinud temast endiselt väljagi, heitis noormees mureliku abipaluva pilgu üle õla sinnapoole, kus Laurence koos härra Pollittiga seisis. (lk 23)
* Aga lohepoeg suundus hoopis tekki uurima, ta välgutas liikudes kitsast kaheharulist keelt[[keel]]t, puudutades kergelt kõike, mis selle ulatusse jäi, ta näitas end uudishimuliku ja arukana. Ometi ei teinud ta hoolimata Carveri korduvatest katsetest lohe tähelepanu võita poisist endiselt välja ja näis, et teised ohvitserid huvitavad teda niisama vähe. Kuigi aeg-ajalt tõusis lohe isegi tagumistele jalgadele, et mõnda nägu lähemalt uurida, tegi ta sedasama, et uudistada plokiratast või ülesriputatud tunniklaasi, mille peale ta huvitunult silmi pilgutas.
:Laurence tundis, et ta süda läheb raskeks: keegi ei saaks küll otseselt teda süüdistada, kui lohepoega ei tõmbaks väljaõppeta mereväeohvitseri poole, aga lasta äsja koorunud tõeliselt haruldasel lohel metsistuda mõjuks ikka tõelise hoobina. Nad olid selle rakmeisse paneku korraldanud, arvestades üldteada fakte, noppeid Pollitti raamatutest ja Pollitti enda puudulikke meenutusi koorumisest, mida ta kord oli jälginud, aga nüüd hakkas Laurence kartma, et pidi olema veel mingi oluline samm, mille nad olid kahe silma vahele jätnud. Talle oli igatahes kummaline tundunud, et lohepoeg peaks kohe, äsja koorunult, olema või<!--//-->teeline rääkima. Nad polnud tekstidest leidnud mingit erilist kutset või nippi, kuidas lohepoega kõnelema panna, aga teda hakataks kindlasti süüdistama ja ta teeks ka ise endale etteheiteid, kui selguks, et midagi on tegemata jäänud.
:Tõusis vaikne kõnekõmin, kui ohvitserid ja madrused tundsid, et oluline hetk hakkab mööduma. Varsti peab ta loobuma ja mõtlema hoopis, kuidas elukat vangistada, takistada teda ära lendamast pärast seda, kui talle on süüa antud. Oma avastusretke jätkates läks lohepoeg Laurence'ist mööda, vajus istuma ja silmitses teda uurivalt ning Laurence vaatas lohe peale alla, pilgus varjamatu kurbus ja lootusetus.
114. rida:
* Kuldkett oli absurdselt raske, selline, mida ükski naine ei kannaks, samas mehe jaoks liiga toretsev: paksud kandilised lülid vaheldusid lamedate ketastega, ja nende küljes väikesed pärlri<!--//-->patsid. Juba kulla ja pärlite pärast arvas Laurence, et see peab kallis olema, maksma tõenäoliselt palju rohkem, kui ta endale lubada võib: ta pidi nüüd kulutused hoolikalt läbi mõtlema, kuna tulevikus polnud enam lootust vallutatud laevade lunarahale. Siiski astus Laurence sisse ja uuris järele - kett oli tõesti liiga kallis.
:"Aga, söör, ehk sobiks see?" soovitas omanik, pakkudes talle teist ketti, mis nägi välja üsna samasugune, ainult ilma ketasteta ja lülid olid ehk pisut õhemad. See maksis umbes poole esimese hinnast - ikka kallis, aga Laurence ostis keti ära ja tundis siis ennast pisut tobedalt.
:Sellest hoolimata kinkis ta keti samal õhtul Temeraire'ile ja oli veidi üllatunud, kui õnnelikult see vastu võeti. Lohe haaras ketist kramplikult kinni ega pannud seda enam mingi hinna eest kõrvale; kui Laurence talle ette luges, uuris ta kingitust küünlavalgel, keeras nii ja teisiti, et imetleda valguse heikehelke kullal ja pärlitel. Kui Temeraire viimaks magama jäi, oli kett ta küüniste vahele põimunud ja järgmisel päeval oli Laurence sunnitud selle talle tugevasti rakmete külge kinnitama, enne kui Temeraire nõustus lendama minema. (lk 61-62)
* "Taevas hoidku, Laurence, kuidas te ta ometi [[ujumine|ujuma]] õpetasite?"<!--//-->
:Laurence vaatas võpatades vee poole ja jäi siis üksisilmi vahtima: tema äraolekul oli Temeraire vette läinud ja pladistas nüüd seal ringi. "Issand, ei, ma pole iialgi näinud, et ta nii teeks," ütles Laurence. "Kuidas ta põhja ei vaju? Temeraire! Tule palun veest välja!" hõikas ta pisut ärevalt.
:Söör Edward jälgis huviga, kuidas Temeraire nende poole ujus ja tagasi kaldale ronis. "Kui ebatavaline. Sisemised [[Õhupõis|õhupõied]], mis neil lennata lasevad, võivad ju, ma arvan, lohet veepinnal hoida, ja kuna ta on kasvanud keset ookeani[[ookean]]i, pole tal ehk tavalist hirmu vee ees." (lk 63-64)
* [[Hiinlased]] aretasid lohesid juba tuhandeid aastaid enne <!--//-->seda, kui roomlased üldse Euroopa metsikuid liike [[Kodustamine|kodustama]] hakkasid, nad olid oma töö suhtes tohutult kiivad ja lubasid isegi ebaolulisemate tõugude täiskasvanud isendeid maalt välja väga harva. Oli absurdne mõeldagi, et [[prantslased]] vedasid keiserlohe muna kolmekümne kuue kahuriga fregatil üle Atlandi ookeani.
:"Kas see on hea tõug?" küsis Temeraire. "Kas ma hakkan tuld purskama?"
:"Kulla lohe, see on kõigist võimalikest tõugudest üldse parim, ainult taevadraakonid on veel haruldasemad ja väärtuslikumad, aga kui sa oleksid taevadraakon, kuulutaksid hiinlased meile sõja, et me su rakmeisse panime, nii et peame olema tänulikud, et sa pole taevadraakon," selgitas söör Edward. "Aga kuigi ma ei välista seda päriselt, arvan ma, et ei ole eriti tõenäoline, et sa tuld purskama hakkad. Hiinlased aretavad eelkõige tarkust[[tarkus]]t ja [[ilu]], õhus on nad teistest nii tohutult üle, et neil pole tarvis oma liinidesse selliseid omadusi otsida. Idamaiste tõugude seast on jaapani lohedel palju tõenäolisemalt erilisi ründevõimeid."
:"Päh," turtsatas Temeraire tusaselt. (lk 65-66)
* Joonud söör Edwardiga teed ja saanud temalt hulga raamatuid, leidis Laurence külast lamburi, kes ta raha meeleldi vastu võttis, nii sai ta enne tagasiteed TemeraireüeTemeraire'ile süüa anda. Ta pidi [[lammas|lamba]] siiski ise alla randa tarima, loom määgis meeletult ja püüdis putku panna juba palju varem, kui Temeraire nähtavale ilmus. Laurence pidi lamba viimaks lausa sülle võtma ja too maksis kätte, pabuldades Laurence'i täis just enne seda, kui mees ta innuka lohe ette heitis. 8lk 68)
* "Kui vana see lohepoeg on ja kust te ta saite?"
:"Ma olen kolm nädalat ja viis päeva munast väljas olnud ja Laurence võitis mind lahingus," kostis Temeraire, enne kui Laurence vastata jõudis. “Kuidas sina Jamesiga kohtusid?" uuris ta teiselt lohelt.
:Volatilus pilgutas suuri piimjassiniseid silmi ja ütles selge häälega: "Ma koorusin! Munast!" (lk 69)
* Hallile lohele ei valmistanud kannul püsimine raskusi, ja kuigi Laurence'ile tundus, et Temeraire püüab salamisi lahti rebida, oli Volatilus ilmselgelt — ja õnnestunult - aretatud kiireks. Inglise aretajad olid oma piiratud ressurssidega töötades andekad saavutama teatud erilisi omadusi, aga siin oli nähtavasti arukus kiirusele ohvriks toodud. (lk 70)
* Nad maandusid üheskoos, taustaks Temeraire'ile lõunasöögiks toodud veiste ärev ammumine. "Temeraire, suhtu temasse heatahtlikult," ütles Laurence vaikselt. "Mõned lohed ei ole eriti taibukad, nii nagu mõned inimesedki, mäletad ju Bill Swallow'd Reliantilt."
:"Oh, muidugi," nõustus Temeraire niisama vaikselt. "Nüüd ma saan aru küll, ma olen [[Tähelepanelikkus|tähelepanelik]]." (lk 70)
* "Pagan võtku, küll on hea hetkeks maha istuda, oleme seitse tundi õhus olnud."
:"Seitse tundi? Te olete kindlasti omadega täitsa läbi," lausus Laurence jahmunult. "Mul polnud aimugi, et nad nii pikalt [[lendamine|lennata]] suudavad."
:"Oh hoidku, ma olen ka neliteist tundi jutti lennanud," ütles James. "Teie lohega ma seda siiski ei üritaks, aga Volly võib ilusa ilmaga õhus püsida ka nii, et liigutab tiibu vaid korra tunnis." Ta haigutas pärani suuga. "Kuid naljaasi see muidugi pole, vähemalt mitte ookeani kohal olevate õhuvooludega." (lk 72)
* Volly hopsas paari laperdava hüppega Jamesi juurde, lalisedes erutatult lehmadest ja Temrerist, mis oli Temeraire'i nimest lähedasim variant, mille ta välja sai öeldud; James kallistas lohet ja ronis talle selga. "Tänan veel kord, näeme minu kulleriringide ajal, juhul kui te väljaõppe Gibraltaril saate," ütles ta, lehvitas ja siis muutusid nad hallide tiibade segadikus ehataevas kiiresti kahanevaks kujuks.
198. rida:
:"Kui täiesti aus olla, siis mul polnud aimugi, kuidas lohele tegelikult nime panna, ja sel ajal ei saanud ma seda kusagilt uurida ka," vastas Laurence, tundes, et on väärsammuga hakkama saanud; varem polnud keegi Temeraire'i nime ebatavalisuse kohta midagi öelnud ja alles nüüd, kui naine pahaseks muutus, arvas Laurence, et on valusat kohta puudutanud. "Ma panin talle nime laeva järgi: esimene Temeraire saadi prantslastelt sõjasaagiks ja üheksakümne kuue kahuriga kolmetekiline, mida merevägi praegu kasutab, on üks paremaid liinilaevu."
:Pärast Laurence'i ülestunnistust näis naine ennast vabamalt tundvat ja ütles siiralt: "Ah nii, kui te juba seda rääkisite, siis võin ma öelda, et minuga oli peaaegu sama lugu. Arvati, et Lily ei kooru enne kui kõige varem viie aasta pärast, ja mul polnud nimest vähimatki ettekujutust. Kui ta muna kõvaks muutus, ajasid nad mu Edinburghi varjes keset ööd üles ja lennutasid ''winchester''<nowiki>'</nowiki>i seljas kohale, jõudsin veel hädavaevu saunaruumidesse, enne kui munakoor purunes. Mul jäi suu lahti, kui ta palus, et ma talle nime paneksin, ja mulle ei tulnud lihtsalt midagi muud pähe." (lk 159-160)
* Laurence andis mingi viisaka vastuse ja kõndis segadust varjates kiiresti Temeraire!'i juurde — ta ei teadnud, mida teha. Nüüd polnud Rankinit tõsiselt solvamata enam mingit võimalust reisi vältida, aga Laurence tundis ennast peaaegu haigena. Mõne viimase päeva jooksul oli ta näinud rohkem kui küllalt tõendeid selle kohta, et Levitas oli õnnetu ja hooletusse jäetud: väike lohe vaatas muudkui ärevalt ringi oma juhi järele, kes ei tulnudki, ja kui teda või ta rakmeid üldse rohkem kui möödaminnes üle pühiti, siis sellepärast, et Laurence oli julgustanud kadette Levitase eest hoolitsema ja palunud Hollinil ta rakmete korrasoleku järele vaadata. Näha, et just Rankin on selles hoolimatuses süüdi, valmistas Laurence'ile kibeda pettumuse ja valus oli vaadata, et Levitas on nii teenistusvalmis ja tänulik vähimagi külma tähelepanu eest.
:Kui Laurence nägi Rankini hoolimatust oma lohe vastu, mõistis ta, kui põlastav oli olnud kõik, mida Rankin lohedest rääkis, ja see oli lenduri kohta väga kummaline suhtumine - sellepärast siis hoidsidki teised lendurid temast eemale, mitte tema peene maitse tõttu. Kõigil lenduritel oli ennast tutvustades kohe huulil ka oma lohe nimi, ainult Rankin oli tähtsamaks pidanud enda perekonna tiitlit ja lasknud Laurence!l vaid juhuslikult teada saada, et Levitas on tema lohe. Aga Laurence polnud <!--//-->sellest kõigest läbi näinud ja leidis nüüd, et oli äärmiselt [[ettevaatamatus|ettevaatamatult]] arendanud tutvust mehega, kellest ta kunagi lugu ei saanud pidada. (lk 164-165)
* [Temeraire:] "Nüüd, kui me oleme Duncani läbi lugenud, lootsin ma, et ehk sa loed mulle veel midagi matemaatikast[[matemaatika]]st; minu meelest oli väga huvitav, kuidas sa seletasid, et pärast pikka merelolekut piisab oma asukoha määramiseks sellest, kui tead kellaaega[[kellaaeg]]a ja teed mõned võrrandid[[võrrand]]id."
:Laurence'il oli väga hea meel olnud, kui ta oli saanud pärast [[trigonomeetria]] põhialuste pähetagumist matemaatika sinnapaika jätta. "Loomulikult, kui sa seda soovid," ütles ta, püüdes jahmatust[[jahmatus]]t varjata. (lk 165)
* Vaid hädavaevu suutis Laurence end rahustada. Paari mõtlematu päevaga tehtud kahju pole lihtne heastada, aga edaspidi võib ta oma käitumist muuta ja kindlasti muudabki. Pühendumuse ja jõupingutustega, mille Temeraire on niikuinii ära teeninud, saab ta tõestada, et ei kiida vähimatki hooletussejätmist heaks ega kavatse seda kunagi teha. Kui ta on viisakas ja tähelepanelik nende lendurite suhtes, kellega ta koos treenima hakkab - Berkley ja teised tema üksuse kaptenid -, näitab ta, et ei pea ennast nendest tähtsamaks. Selliste väikeste abinõudega kulub oma reputatsiooni parandamiseks kõvasti aega - see oli ainus, mida ta teha sai. Parim on sellega kohe pihta hakata ja olla valmis vastu pidama, mingu siis aega, kaua läheb. (lk 169)
* Temeraire'i rõõm ripatsi üle oli sedavõrd suur, et nii Laurence'i kui ka lohe enda tuju oli korrapealt hea. Hõbedane metall oli Temeraire'i tumeda naha taustal pimestav ja kui ehe tal kaelas oli, keeras ta ripatsi esijalaga ülespoole, et tohutu rahuldustundega suurt pärlit[[pärl]]it vaadata - lohe pupillid laienesid, kui ta seda lähemalt uuris. "Ja mulle meeldivad pärlid nii väga, Laurence," tunnistas ta ja nuhutas meest tänulikult. "See on väga kaunis, aga kas see polnud kohutavalt kallis?"
:"Väärt iga viimast kui penni, kui ma sind nii nägusana näen," kostis Laurence, pidades silmas, et see on väärt iga viimast kui penni, kui ta Temeraire'i nii õnnelikuna näeb. (lk 171)
* "Ma tõin sulle raamatuid ka," ütles Laurence. "Kas alustame Newtoniga? Ma leidsin sinu jaoks tõlke tema matemaatika alustest, aga ma pean sind kohe hoiatama, et ise ei saa ma sellest, mida sulle ette hakkan lugema, mitte midagi aru. Kui välja arvata need tarkused, mis õpetajad mulle meresõidu tarvis pähe tagusid, ei ole ma matemaatikas just eriti kõva käsi."