Joy Harjo: erinevus redaktsioonide vahel

Neljanda maailma viimaseil päevil tahtsin teha [[kaart|kaardi]]

Minu ainsad tööriistad olid inimeste ihad[[iha]]d, kui nad tõusid

Sest [[hing]] on paljude käte ja jalgadega [[rändur]].

Kaart peab olema liivast[[liiv]]ast ja seda ei saa lugeda tavalise valguse paistel. See

peab kandma tule järgmisse hõimulinna, uuendamaks vaimu[[vaim]]u.

Legendis on juhtnöörid maa keele[[keel]]e kohta, kuidas me

Pane tähele õitsvaid supermarketeid[[supermarket]]eid ja poekette,

[[raha]] altareid[[altar]]eid. Nad kirjeldavad kõige paremini lahkumist armust.

Me polnud kunagi täiuslikud[[Täiuslikkus|täiuslik]]ud.

[[Tee]] leidmiseks tähtsaim on see: pole algust[[algus]]t ega lõppu[[lõpp]]u.

Kui [[aeg]] traageldas ühte maa ja taeva.

Pidid olema kaks päikest[[päike]]st, ere kuu, kuidagiviisi

[[Armumine|Armumise]] läige mängles Maa keha ümber

Metsiku vilkumisegavõbelusega, mis

Meid valgustas. Meie, kes olime see [[planeet]] ja igatsesime puudutust[[puudutus]]t.

Iga istutatud [[mõte]] kasvatas taimedest

Redelid[[Redel]]id taevasse, üsna ammu, enne kui polnud

Me tundsime oma taimi[[taim]]i nagu

Kõrvaklappide[[Kõrvaklapp]]ide ümber, kuulma muusikat[[muusika]]t, mis tehti külma

Kuuvalguses,[[Kuuvalgus]]es [[tubakas|tubakataimel]] olid hõbedased

KuunööbidKuu[[nööbid]] kogu tema selga mööda.

Nähtamatud kalad[[kala]]d ujuvad selles kummitusookeaniskummitus[[ookean]]is, mida kirjeldavad liivalained ja veest kulunud rahn. Peagi õpivad kalad kõndima. Siis tulevad inimesed rannale ja maalivad unenägusid[[unenägu]]sid surevale kivile. Hiljem, palju hiljem kirjavad merepõhja Chevy veokid[[veok]]id, kandes unenägijate järeltulijaid, kes lähevad poodi[[pood]]i.