Paragrahv 58: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
15. rida:
*Sügisel aga, kui Oktoobri 20. aastapäevaks oodati lootusrikkalt suurt üldist amnestiat, lisas naljahammas Stalin kriminaalkoodeksisse seninägematud karistusmäärad – 15, 20 ja 25 aastat.
** lk 63
* Erakordsust, mida praegu omistavad 37-ndale aastale kirjalikud ja suulised legendid, nähakse väljamõeldud süüdistustes ja piinamistes. Aga see ei ole õige, ei ole täpne. Eri aastatel ja kümnenditel polnud juurdlus paragrahv 58 alusel peaaegu iialgi tõe selgitamine, vaid kujutas endast möödapääsmatut räpast protseduuri: painutada hiljutist vaba, mõnikord uhket, alati aga ettevalmistamata inimest, tõmmata ta läbi ahta toru, kus tema külgi rebestavad armatuurikonksud, kus ta ei saa hingata ja ootab nagu lunastust toru teiste otsa jõudmist – teine ots aga sülitab ta välja juba Arhipelaagi valmis pärismaalasena ja juba tõotatud maale. (Taipmatu punnib igavesti vastu, ta arvab, et torust on väljapääs ka tagasi.)
** lk 83
* 1944. aastal Džida laagris ütles uurija Mironenko surema määratud Babitšile oma veatu loogika üle uhkust tundes: "Uurimine ja kohtuprotsess on ainult juriidiline kujundus, need ei saa muuta teie saatust, mis on juba ette ära otsustatud. Kui teid on vaja maha lasta, siis teid lastakse maha ka siis, kui te olete täiesti süütu. Kui teid on vaja õigeks mõista (see käib ilmselt ''oma meeste'' kohta), siis mõistetaksegi teid õigeks ja pestaks igast süüst puhtaks, olgu see süü ükskõik kui suur."
| |||