Maaelu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
13. rida:
* Maa-elanikud ise väärtustavad sotsiaalgeograafi sõnul sealset [[rahu]] ja [[vaikus]]t, samuti teatavat [[vabadus]]t. "Paraku ei piisa sellest kõigest, kui sissetulek ei võimalda viisakalt ära elada," tõdeb ta. Ehkki aastaaegadest sõltuvad maainimesed kohanevad muutustega üsna hästi, on maal elades siiski raske linnas [[töö]]l käia ning kiiret elutempot hoida. "Olen kohanud üksjagu inimesi, kes sooviks tagasi maale kolida," ütleb Storie, "aga paraku ei suuda nad maal endale rahuldavat elukvaliteeti tagada."
* Ma arvan, et maainimesed ei eeldagi linnaeluga võrdseid hüvesid, aga paremaid hoolekandeteenuseid igatsevad nad küll. [---] Eks tasuta [[buss]]id aitavad ka, aga neist oleks rohkem abi, kui bussiga saaks ligi elutähtsatele teenustele või kohaliku [[raamatukogu]] kaudu võrguteenustele. Seda isegi siis, kui teenus on kättesaadav ainult mõnel [[päev]]al nädalas. [---] Hüvede keskustesse koondamise asemel oleks parem neid hoopis hajutada. Nii saaks rohkem eri vanuses maainimesi hüvedele ligi.
** Sotsiaalgeograaf [[Joanna Tamar Storie]], sotsiaalgeograaf, intervjuu: (Airika Harrik [https://novaator.err.ee/1105038/doktoritoo-vaikus-ja-rahu-on-toredad-aga-maainimesed-vajavad-eluks-enamat "Doktoritöö: vaikus ja rahu on toredad, aga maainimesed vajavad eluks enamat"], ERR, 22.06.2020)
 
 
19. rida:
* Tõesti, ajad on sitad mis sitad. Juba mitu aastat pole saanud ühelegi linnamehele molli anda. Omal ajal, jumaluke, oli see igapäevane asi! Siis oli liiklus linna ja Puravere vahel tihe, isegi [[talv]]el tarvitses vaid baari minna, kui otsemaid mõni võõras [[nägu]] silma hakkas. Siis võtsid väikesed [[joomine|joogid]], lobisesid baaridaamiga, aga ise pidasid tundmatut molkust hoolega silmas. Ja kui see siis ennast minekule asutas, olid paari pika sammuga tal kannul, ja enne kui linnast tulnud sitavares arugi sai, sõitsid otsejoones talle lõuga. Pärast tulid sisse tagasi, võtsid veel ühe [[viin]]a, tegid ehk mõne nägusama eidega tantsugi ja näitasid talle oma kergelt punetavaid sõrmenukke. Rääkisid, mis näoga linnamees oma paugu oli vastu võtnud, mida vastu kobises, kas [[veri|verd]] ja tatti ka lendas. Mõnel prillipapal läksid koguni [[prillid]] katki! Sellest kõigest oli tore jutustada, plika su kaenlas kihistas nii magusasti ja hinges oli uhke tunne.
* Sõbrad jäävad vait, joovad viina ja rüüpavad [[õlu]]t peale. Miks on elu sedasi allamäge veerema hakanud? Miks linnamehed enam Puraveres ei käi? Justkui hakkaks nende sugu sootuks välja surema. Kuid nii see ometi pole, telekast näeb, et linnas on neid küll ja küll! Miks nad siis siia ei tule?
** [[Andrus Kivirähk]], [https://www.looming.ee/artiklid/uks-veski-seisab-vete-paal/ "Üks veski seisab vete pääl..."], Looming, 12/2014
 
 
45. rida:
* Phillipsid ei suutnud päriselt maale elama asuda, olles oma hingelt linnainimesed, aga nad võtsid alandlikult omaks, et linnas elamiseks olid nad nüüd liiga tähtsad ja rikkad, ning olid kolinud sealt maale, alistudes [[loodusseadus]]tele, kohta, kus neil võis olla oma väreleva sinise veega ujumis[[bassein]], mis oli ligimesele pinnuks silmas, ja oma [[tenniseväljak]]. (lk 52)
** [[Margaret Drabble]], "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987
 
 
* Ta elas linnast väljas, mitte [[eeslinn]]as. On teatud [[linnaosa]]sid, mis koosnevad eeslinnamajadest ja korralikest koloniaalstiilis turuväljakutest keemilise puhastuse, rohupoodide ja pisikeste lihakarnidega, mis koos moodustavad korraliku pika valgeks võõbatud rea. Tema elas maal, linna piirest väljas. Siin oli liiga palju ja samal ajal ometi liiga vähe ruumi. Tühje krunte siin leidus, kuid need polnud määratud tühjaks jääma. Siltidelt võis lugeda: EHITATAKSE VÄLJAÜÜRIMISEKS. [[Maantee]] oli täis pragusid ja kummalisi auke, nagu voogaks maa öösiti oma katte all, kehitaks õlgu. Läheduses asus rohtukasvanud ja peaaegu mahajäetud [[lennuväli]] eralennukitele. Maanteed ääristasid viinerikioskid, keeglimänguplatsid ja kõrtsid — kõik kolmandajärgulised ja hävinemisele määratud. Nöörsirges reas seisid üksteise kõrval maamajakesed, kummalisel kombel kobaras, kuigi asusid "maal", mitte "linnas" - fakt, mille üle tundsid uhkust vabriku- ja veskitöölised, kes neis elasid. Püsti oli veel vaid mõni [[talumaja]], mõni üksik vanadest suurtest [[maakodu]]dest. Kuid nende krundid olid kõik kahanenud üksnes mõnele aakrile ning küünid maha lõhutud. (lk 14)
** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26
 
==Luule==