Lõpmatus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
21. rida:
* [Molotov:] Aga ühte ütlen teile: hoiduge lõpmatuse eest, teate number [[kaheksa]] küljeli; lõpmatus lõpeb [[armastus]]ega, sest see on niisuke [[siga]]. Tema on otse armastuse [[isa]] ja [[ema]] kokku, sest armastuses on ikka kas [[null]] või lõpmatus. Niisugune on armastus. Nii et seda pidage meeles, seda kaheksat, mis küljeli. Kõik muu, mida raskem ja keerulisem, seda parem. Lõpmatus ei ole nimelt sugugi raske ja sellepärast lõpebki ta armastusega. Kõik muu on raskem. Pidage meeles: meie mõtleme [[sperma]]ga, mõistate, armuvõimega, mitte pea[[aju]]ga, peaaju on sperma kõrval rämps, ja kui me selle võime rakendame [[matemaatika]]sse, kas või Newtoni binoomi, siis ei jätku temast enam armastamiseks ja meie olemegi naise lassost vabad. Saate aru? Nõnda on lugu armastuse ja matemaatikaga. Ainult ärge unustage lõpmatust, sest see polegi enam matemaatika, vaid seisab sealpool matemaatikat, sellepärast hoiduge tema eest.
** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/XXXVI" "Tõde ja õigus"] II, XXXVI peatükk
 
 
* Kui keegi oleks tahtnud temale varemalt seletada, et inimese elus on [[silmapilk]]e, kus seistakse nagu mingisuguse põhjatu sügavuse ees, millesse vahtides [[silm]] ei seleta mitte midagi — absoluutselt mitte midagi, siis Karin oleks naernud ja öelnud, et niisukest asja ei ole. Sest midagi peab ikka veel olema. Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. /---/ Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu [[kuristik]] ja sinu ümber [[tühjus]] — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust [[müür]], sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui [[süda]] kutsub, aga [[lõpp]]u ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. Inimene oleks nagu äkki muutunud helendavaks ilmakehaks, mis tormab hirmsa [[kiirus]]ega millegi päratult suure ja süsimusta poole, et kustuda selles, aga see süsimust peletis põgeneb tema eest veel suurema kiirusega ja nõnda nad lendavad kahekesi lõpmatuses, ilma et kaoksid kunagi teineteise silmast.
** A. H. Tammsaare, [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_IV/XVI "Tõde ja õigus"] IV, XVI peatükk
39. rida ⟶ 41. rida:
* Seda ääretut musta laama, mis näib igavesti [[täht]]ede vahel püsivat ja ulatuvat ajas tagasi koguni [[Suur Pauk|Suure Pauguni]], nimetame me lõpmatuseks, prantsuse keeles ''infini'', mis tähendab lõpetamatut või poolikut. (lk 280)
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
 
 
* Miks te ometi nii kaugel [[edel]]as olete? On seal edelas midagi, mis vanu inimesi paelub? Kas nad näevad [[kõrb]]es mingeid varjukujusid, viirastusi? Kas see kätkeb nende jaoks mingit [[pühadus]]t? Miks pole te mulle lähemal või veelgi kaugemal? Kui midagi juhtub, läheb teil tunde või isegi päevi, et minuni jõuda. Mõtlen teist kahest seal edelas, näen maanteid lõpmatusse kadumas ja imestan, et julgete nii vanas eas seda lõpmatust enda kanda võtta. (lk 27)
** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49
 
==Luule==