Maantee: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
12. rida:
* Higi pühkinud, pani Gusts mütsi taas pähe, tõmbas rohkem silmadele, et päike silma ei paistaks, laskus käsipõsakile ja vaatas jõude olles, kuidas mööda mäekülge sõidavad maanteel [[auto]]d: suured rasked kaugvedude autod tirisid just nagu tigedad [[pull]]id, mida ta oli näinud nende külgedele maalitud olevat, [[buss]]id vurasid nagu ümmargused madalate jalgadega [[emis]]ed, aga [[sõiduauto]]d, enamuses [[hall]]id, meenutasid [[kassipoeg]]i, kes hõõruvad end vastu su säärt, aga samas — turts! hüppavad eemale.
:Autod sõitsid suurel teel vahetpidamata nagu sõja ajal, olid ainult omavahel rohkem erinevad, ja tookord saatis motoriseeritud voolu pöörane [[müra]], nüüd aga liuglesid autod täiesti hääletult, nagu ei veaks neid mitte [[mootor]], vaid [[nõiavägi]]. (lk 12)
* Mulle näib, et seal edelas ei kuulu kellelegi midagi. Kas seal inimesi ikka elab? Ma tean, et seal muidugi elatakse, kuid mõtlen edelast kui optilisest [[illusioon]]ist, päikesepaistest ja liivast ja mägisest (mägisest?) silmapiirist maanteedega, mida nende valged keskjooned täpselt poolitavad ning mis kiirustamata viivad Marsile või Kuule. Ja seal on [[loom]]i, maanteedel lömastatud loomade kehi! [[Koer]]a [[siluett]], kuuma, kuuma teesse pressitud koera karvane vari — niiöelda lennul, hüppel. Temast sõidavad ikka ja jälle üle rasked veoautod ja pensionärid, kes tahavad Ameerikat näha. Mind kohutaks see ääretus. Ma mõtlen teist ja mõtlen lõpmatusse hajuvast [[protoplasmas]]t seal läänes, kus teda ei kaitse mingid inimlikud piirid. (lk 27)
** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49
==Luule==
| |||