Autojuht: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
11. rida:
* Aja jooksul ilmus ka [[auto]]sid, kuid viletsatel teedel jõudsid nad kehvalt edasi, ühtelugu tuli peatuda, et lasta mööda perutavaid hobuseid ja mitte vähem kohkunud talupoegi.
:Kellestki vanast mõisnikust räägiti kena lugu: tema [[onupoeg]] oli ostnud auto ning osanud vanahärrat sõidule meelitada. [[Tempo]] meeldis viimasele; kui ta autost väljus, astus ta lahke naeratusega juhi juurde ja ulatas talle peopesal tüki [[suhkur|suhkrut]]. Ta oli harjunud nii tegema, kui hobused olid eriti head sõitu teinud. (lk 103)
* [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
* Mul on terav süütu, sile [[nägu]] nagu autojuhtidel, kes ajavad looma alla ega märka seda enne, kui tunnevad ülesõitmise müksu; nad võivad isegi silmata looma [[maantee]]l, teda jälgida, kuid ei taipa siiski midagi enne, kui tajuvad reite ja tuharatega kerget lööki, mille tekitab raske [[auto]] all lömastuv loomake. (lk 13)
** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26
[[Kategooria:Elukutsed]]
| |||