Keha: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
39. rida:
* Naine veedab väga palju aega [[peegel|peegli]] ees ning kusagil oma kõige tõelisema [[mina]] sügavuses kujutleb ta end alati tolle peeglinaisena. Samal ajal aga liigub tema keha ringi reaalses maailmas. Peeglimina armastavad mõned mehed, ja tema armastab neid; teine mina tegeleb toidujäätmete kraapimisega taldrikutelt ja pesukuivati tühjendamisega tohututest keerdunud kuumade linade, rätikute, aluspesu ja sokkide hunnikutest. Peeglimina armastab väsimatult, armastab kirglikult ja ägedalt, pisarateni. Teine mina paneb plekilised linad masinasse ning keerab nuppu. (lk 23)
* Mehed minu elus on [[süütu]]d. [[Süüdlane]] olen mina, sest nemad armastavad mind, mina aga lasen end armastada. Armastatud liiga paljudest meestest, olen andnud oma keha liiga paljudele meestele ning mu keha mässab nüüd ja ihkab surra. (lk 25)
** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26
51. rida ⟶ 52. rida:
* [[Hõõgumine|Hõõgun]] üleni. Minu keha hõõgub üleni. Tunnen armukese [[sperma]] liikumist oma niuetes, seda kuumusesööstu, mis sunnib mind alati peatuma, vaatama üksisilmi taevasse või seinale, millelegi tühjale, mis peegeldaks minu enda mõistuse tühjust. Oimetuna tajun oma [[kire]] järeltuksest tuima keha raskust. Kuidas võisin loota kestva hingerahu saabumist, kujuks muutumist? Pole mingit lootust. Tukslemine niuetes pole veel lahustunud minu südametuksetes. Naine ei unusta nii kiiresti. (lk 47)
** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49
* "Ei, nad pole armunud," vastas Pauline, lootes, et vastuse toon vabastab ta sellest mehest igaveseks. "Mees on surnud. Naine on [[surmaingel]], surmadeemon. Näete, naise käsi on murdunud — sellega ulatas ta pärgamendirulli, millel oli kirjas mehe [[saatus]]. See on [[hauamonument]]. Seal pole elu, seal on [[surm]]. Nad mõlemad on surnud."
:Anthony vahtis kujusid ainiti.
:"Kuid nad tunduvad elavatena... nende [[näod]] tunduvad elavatena."
:"Kas te näete, millistes [[poos]]ides on nende kehad? Deemoni kehaasend on täiesti ebaloomulik, vöökohast allpool on ta keha vormitu ning mehe oma on peaaegu niisama moonutatud. Etruski kunstile on see tüüpiline."
:"Aga miks?"
:"Ma ei tea," vastas Pauline mehe nukrat vaadet vältides. "Kunstnikud polnud lihtsalt sellest kehaosast huvitatud, ilmselt pakkus neile huvi [[pea]], nägu, [[torso]]..." (lk 53)
* [[Joyce Carol Oates]], "Kehad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 50-71
* Mõtlen pidevalt sellele [[laps]]ele, sest siis mu elu muutub, kõik saab teiseks. Nelja kuu pärast. Peaksin kartma, kuid minu üle on võtnud võimust mingi rahulik laiskus. Emal käis see nii kergesti... Minul on see aga teistmoodi, sest minu elu muutub; iial ei muutnud miski mu ema. Teda polnud võimalik muuta! Milleks pead murda? Milleks karta? Mu keha on täis armastust selle lapse vastu ja ma ei saa enam kunagi selleks kes enne. (lk 88)
** [[Joyce Carol Oates]], "Neli suve", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 72-90
==Allikata==
| |||