Iroonia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
{{Toimeta}}
[[Pilt:Oscar Wilde Sarony.jpg|pisi|Iiri kirjanik [[Oscar Wilde]] oli tuntud otsekohese ja lihtsakoelise väljendusviisi poolest, millel polnud irooniaga mingit pistmist. Kogu [[Suurbritannia kirjandus]]loos oli teadaolevalt veel vaid üks samasugune autor, samuti Iirimaalt pärit kirjamees [[Jonathan Swift]].]]
 
5. rida ⟶ 4. rida:
* Iroonia on tee ja [[harjutus]] [[hea tuju]] saavutamiseks. (lk 13)
** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] 36/2004
 
 
* [[Nali|Nalja]] ja [[retoorika]] piiril paikneb mitmesuguseid [[absurd]]ilist elementi kätkevaid nähtusi, nagu [[kalambuur]], [[paradoks]], [[oksüümoron]]. Kuskil sessamas ringkonnas hõljuvad ka iroonia ja vaimukus.
** [[Arvo Krikmann]], [http://www.folklore.ee/~kriku/HUUMOR/Nlj_intro1.pdf "Sissejuhatavat huumorist ja rahvanaljast: ained, mõisted, teooriad"] Keel ja Kirjandus 2002, nr 12, lk 833–847
 
 
* Irooniametalli ja [[huumor]]ikristalli läigahtused päästavad [[inimene|inimese]]. [[Õnn]]elikud need, kes selle võimelised.
** [[Aleksander Aspel]], päevik, 15. aprill 1928
 
 
* On omamoodi [[saatus]]e iroonia, et just humanistlikud [[teadus]]ed, mis on aidanud anda surmahoopi [[religioon]]ile, peagi ise jagavad selle saatust. Nii jõuab intelligents tagasi sinna staadiumi, kus ta oli vanas [[Rooma]]s, kus [[kultuur]]i kandsid peamiselt [[orjus|orjad]]...
** [[Karl Ristikivi]], "[[Lohe hambad]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 184
 
 
* Kui mõelda, et peaaegu alati on kõige innukamad [[veri|verd]] appi võtma just juhid, kes väidavad end olevat [[progress]]i ja [[valgustus]]e ja muu sellise esiridades, siis on võimalik vähemasti nautida asja irooniat. Nojah, mõnikord peab mõtlema, et asja iroonia ongi ainus [[lohutus]], mida [[inimkond|inimkonna]] [[ajalugu|ajaloo]] üle mõtisklemine pakub...
22. rida ⟶ 25. rida:
:Ma kõndisin aeglaselt kuninga juurde. Kui ma temani jõudsin, laskus ta ühele [[põlv]]ele, et mind silmast [[silm]]a vaadata. [[Narr]] [[põlvitamine|põlvitas]] pühalikult meie kõrvale ja vaatas tõsimeelselt ühelt näolt teisele. Regal põrnitses meid kõiki ülevalt alla. Tol hetkel ei mõistnud ma selle olukorra irooniat, kus [[kuningas]] põlvitab oma sohikust [[lapselaps]]e ees. Nii olin ka mina tõsine, kui ta võttis mu käest [[kook|koogi]] ja viskas selle [[kutsikas|kutsikatele]], kes olid minu järel vänderdanud. Ta tõmbas kurgu alt siidivoltide vahelt ehisnõela ja pistis selle pühalikult minu lihtsa villase [[särk|särgi]] külge. (lk 63)
* [[Robin Hobb]], "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000
 
 
* Sa oled ainult kümneaastane ning liiga noor õelate mõtete jaoks — kas Sa vaatad oma varaküpsesse südamesse ning näed seal vaid rususid, jäänuseid, lapse moonutatud varju? Kas Sa näed selles kõiges enda kui tütre lüüasaamist? Kas Sa mõistad, et tütar nagu armukegi peab olema naiselik, või ta kaotab kõik, peab pidevalt võitlema selle kuratliku kaine irooniaga, mis võtab meilt kõik meie mehed...? (lk 28)
* Temas on kõik näha, kõik. Ta ei häbene oma sõnu, hirmu, anumist. Temas, selles iroonilises mehes, pole põrmugi irooniat. Kuulen end ütlemas, et peame sellele lõpu tegema, see ajab meid mõlemaid hulluks ning meil pole ees midagi, mitte mingisugust [[tulevik]]ku, kuid ma ei ütle ei seda ega midagi muud sellist. (lk 45)
** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49
 
 
==Kirjandus==