Modell: erinevus redaktsioonide vahel

 

 

* Aastate eest, kui Pauline alles Londonis õppis, poseeris ta ühes joonistustunnis. Üliõpilased visandasid päid, torsosid. Nende õpetaja oli suur, karvaste käsivartega keskealine mees. Ta oli kummaline inimene: sõnaosav, vaidlushimuline ja tohutult andekas. Ta loksutas alati kohvi põrandale, raputas tuhka igale poole. Pauline istus liikumatult üliõpilaste keskel. Ta polnud ei arglik ega kohmetu. Tema ükskõiksus muutis ta haavamatuks... Õpetaja nimi oli Julius. Pauline istus vabalt ja õpetaja püüdis talle leida õiget poosi, pööras ta nägu kord üht-, kord teistpidi. "Jäägegi nii. Ärge meie tööd keerulisemaks tehke," ütles ta. Ta seisis teisel pool vaikides töötavaid üliõpilasi, suitsetas ning jälgis Pauline'i üksisilmi. Tal oli suur, saamatu, kaunilt kohmakas keha. Õpetaja ei rääkinud kunagi kellegagi üksikult, ei võtnud kunagi vaevaks kellelegi silma vaadata. Pauline armastas teda hooti, kujutles teda põlvitamas enda ees, oma põlvi suudlemas ühel dekadentlikul maalil nähtud poosis... ning ennast mitte midagi taipavana läbi poolsuletud laugude tema peale alla vaatamas. Midagi sellist aga ei juhtunud. Kord näis Pauline'ile, et mees kavatseb teda emmata - nad olid millegipärast ainult kahekesi stuudios —, Pauline elas läbi kohutava, õudse hetke, mil ta oli kindel, et mees kavatseb teda emmata, nägu tema vastu suruda, suured käed metsikult Pauline'i juustes... Kuid mees tõmbas vaid sahtli lahti ja selles veeres midagi kolinal laiali. Pauline väljus kergendustundega, ta oli nutma puhkemas ja tundis end taas täielikult iseendana. (lk 63)

** [[Joyce Carol Oates]], "Kehad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 50-71