Skulptor: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
74. rida:
* Ilmekas on üleliiduliste arhitektuuri õppekavade võrdlus aastatest 1948 ja 1951. Neid lahutab vaid [[kolm]] aastat, kuid tendents on väga selge: 1951. aastal on järsult vähendatud tehnikaalasid ning suurendatud (600 tunni võrra!) kunstiaineid, lisaks ideoloogiaained. Ametlik seisukoht oli, et nõukogude arhitektidel pole inseneriteadmisi vaja, kuna nad lähevad [[töö]]le suurtesse projekteerimisinstituutidesse, kus töötavad ka insenerid. Stalinistlikud arhitektid pidid olema "kunstnikud-skulptorid", kes teevad loovat koostööd pigem tarbekunstnikega.
** [[Karin Hallas-Murula]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/arhitektuuriharidus-ja-ajalugu/ "Arhitektuuriharidus ja ajalugu"] Sirp, 12.06.2015
* Kui meeldib rohkem ruumiline värk ja kannad endas skulptori [[ambitsioon]]e, siis telli netist küünlavorme ja müü nendest tulnud [[küünal|küünlaid]] käsitöö pähe. Oledki [[Michelangelo]] valmis. Samamoodi on ka [[ettevõte]]tega – pane aga külge silt, et tegemist on [[käsitöö]]ga (sest, tõesti, on üsna suur tõenäosus, et keegi puudutas su toodet [[käsi|käega]]), ja oledki teemas. Sobib absoluutselt kõigele, ootan peatselt käsitööbetooni ja Muhumaal laagerdatud plasti [[Balti jaam]]a turule laekumist.
** Anne Vetik
* Kahekümne üheksa aastaselt tundis Pauline end palju vanemana, eatuna. Aastad täis kannatlikku kivi ja savi vormimist ning vajadus olla järjekindel olid ta nagu võluväel vanaks muutnud. Ta oli rahul oma eaga. Tema tööks oli peade voolimine. Teda huvitas vaid inimpea. Tänaval ei suutnud Pauline hoiduda ainiti vahtimast võõraid inimesi. Nende kordumatud, saladuslikud, imepärased pead olid mõnikord ähvardavad, hirmutavad. Ta ei osanud väljendada tunnet, mida nad temas tekitasid. Enamasti aga pöördus ta oma töö juurde tagasi erutatult, nagu oleks veri, mis tema südamest mingi haruldase vaatepildi nägemisel välja voolas, sinna elustavalt ja õnnestavalt tagasi pöördunud. Aeg-ajalt tundis ta peaaegu talitsematut erutust, ning siis töötas ta palavikuliselt, tundide kaupa, aja möödumist märkamata. (lk 55)
* Iga paari aasta tagant, kui Pauline järjekordselt mõne auhinna sai või mõne järjekordse näitusega esines, ilmus ajakirjade kunstileheküljel või silmapaistvatele naistele pühendatud rubriigis temast kirjutisi. Kadunud Francis Ressneri tütar — suured fotod, mis kujutasid teda seismas ühe oma jäiga valge pea kõrval, omaenda pea kaunis nagu kunstiteos. (lk 56)
** [[Joyce Carol Oates]], "Kehad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 50-71
==Välislingid==
| |||