Veendumus: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 1178 baiti ,  2 kuu eest
 
* Peagi sai mulle selgeks, et [[Lähis-Ida]]s pole miski see, mis ta paistab olevat. Kõik elu- ja käitumisreeglid, arusaamad ja kombed tuleb peapeale pöörata ja ümber õppida. Kui sa näed kedagi sinu suunas ägedasti [[žestikuleerimine|kätega vehkivat]], arvad, et ta ajab sind ära ja tõmbud kiiresti tagasi — tegelikult ta hoopis kutsub sind lähemale. Teisest küljest jälle, kui ta sulle käega viipab, siis annab ta märku, et sa ära läheksid. Kaks meest [[karjumine|karjuvad]] üle põllu teineteise peale metsikult ja näivad ähvardavat teineteist kohe maha lüüa. Mitte sinnapoolegi! Need on kaks [[vend]]a, kes teineteist tervitavad, tõstes häält vaid sellepärast, et nad ei viitsi teineteisele lähemale minna. Mu abikaasa Max rääkis mulle kunagi, et oma esimesel külaskäigul, šokeerituna sellest, kuidas kõik [[araablased|araablaste]] peale karjuvad, oli ta otsustanud, et tema küll mitte kunagi nende peale karjuma ei hakka. Kuid töölistega töötades avastas ta varsti, et ühtegi tavalisel toonil tehtud märkust ei võetud üldse kuuldagi — mitte nii palju kehva kuulmise kui veendumuse pärast, et nii räägitakse ainult iseendaga, ja et see, kes tõesti tahab teistele midagi öelda, võtab ka vaevaks öelda seda nii kõvasti, et on kuulda. (lk 417)
** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164
 
 
* Miski ei saanud enam puutumata jääda. Kõik pidi pideva arengu eest kõrvale astuma. Neil, kes asju otsustavad, paistis olevat ühine hirm jätta kas või mõni üksik väike kohake planeerimata ja ebareeglipäraseks. [[Linn]]a ja selle lähiümbruse iga ruutmeeter tuli välja arendada ja lülitada linna planeerimisse. Tundus, et iga [[poliitik]]u [[unistus]] oli lammutada maha mingi vana tööstuspiirkond, et ehitada omaenda mälestuseks mõni [[pilvelõhkuja]]. Ta oli täiesti veendunud, et tulevaste poliitikute kõige kõrgemalt hinnatud omadus on [[sentimentaalsus]]e täielik puudumine ja totaalne [[huvipuudus]] mineviku vastu. (lk 21)
* Uued ehitusprojektid ja linnaplaanid, mida ta ajalehest luges, ärritasid teda kogu aeg, aga tal poleks ealeski pähe tulnud katsuda midagi selle takistamiseks ette võtta. Ta oli täiesti veendunud, et mitte millelgi, mida tema või keegi teine arvab, pole mingit [[mõju]] poliitikule, kes on juba kord otsusele jõudnud, ja selles veendumuses püsis ta vagusi ja kogus tulevikuks tohutu varu [[ahastus]]t ja kindla teadmise omaenese [[tähtsusetus]]est. (lk 22-23)
** [[Karin Alvtegen]], "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004
 
==Luule==
39 502

muudatust