Tühjus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
27. rida:
* Tema "tõeline [[mina]]" vahtis mulle vastu ta raamatute kaantelt, fotodelt, mis kujutasid nooremat, tõsisemat meest, "paljutõotavat" noort inimest. Tema "tõeline mina" välgatas mulle ühel õhtul New Yorgis, mil üks ta nõbudest mulle ütles: "Me oleme alati hästi läbi saanud. Oleme üheealised, kuid temas on ikka peitunud mingi tühjus, ning see on kurjast. Ta vaimustub igaühest, kes talle teele ette satub. Inimesed vaimustavad teda. Ta jätab nad kohkudes maha, kohtab aga varsti kedagi teist ja vaimustub uuesti, ta {{Sõrendus|täitub}}, nagu [[õhupall]] gaasiga. Alati asub temas kellegi teise vaim, nii et kui ma teda kohtan, võin juba viie minuti pärast öelda, mis liiki inimesega tal seekord tegemist on — lootustandva või lootusetuga." (lk 16)
** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26
* Mitu kuud pärast seda kattis ema ikka veel laua neljale ning pesi ja triikis hoolega oma mehe riideid. Ikka uuesti ja uuesti. Täiskasvanuna mõistis Peter, kui tohutult ema oma meest leinas, ja ta mõtles, kas ema sellest tegelikult üldse üle saigi.
:Ta mäletas oma [[lapsepõlv]]e sellisena, et alati oli kõige parem nii palju kui võimalik eemale hoida, sest emal justkui ei jätkunud kunagi piisavalt jõudu, kui seda vaja oli. Ajapikku sai talle selgeks, et parem on emaga üldse mitte arvestada, sest ei võinud iial ette teada, millal ta ära väsib.
:Ema [[elutahe]] oli ära põlenud ja kustunud koos tema elu armastusega, ja kui ta 26 aastat hiljem suri, ei osanud surma põhjust keegi seletada.
:Vanemaks saades sai ta aru, et tema ja Eva ei suuda iialgi täita seda tühjust, mis ema jaoks isast maha jäi, kuid kuni selle päevani, mil ema suri, püüdis ta kogu aeg. (lk 62)
* [[Karin Alvtegen]], "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004
==Luule==
| |||