Eneseusaldus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
 
16. rida:
* Tajudes me ehitame, võtame vastu mõned [[vihje]]d ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini. [[Mitmetähenduslikkus|Mitmetähenduslikke]] vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga. [[Ebakõla]]list kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eelduste [[struktuur]]i modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakse [[objekt]]idele [[nimed]]. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb ja [[kogemus]]i kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkem [[lootus]]i. Nii kujuneb välja [[Konservatiivsus|konservatiivne]] [[hoiak]]. See annab meile eneseusaldust. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusi [[Usaldus|usaldada]]. Me tabame end [[Eiramine|eiramast]] või moonutamast ebamugavaid [[fakt]]e, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks. (lk 91-92)
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
 
 
* See vähene eneseusaldus, mille ta oli viimaste päevadega saavutanud, valgus temast välja, otsekui oleks keegi kummimadratsil prundi eest ära tõmmanud. (lk 64)
** [[Karin Alvtegen]], "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004
 
== Vaata ka ==