Redaktsioon: 28. juuni 2022, kell 23:27 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 974 muudatust →‎Proosa ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 28. juuni 2022, kell 23:29 redigeeri eemalda Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 350 muudatust →‎Proosa Uuem muudatus →
1. rida: ==Proosa== * Hea [[düstoopia]] võtab mingisuguse eksisteeriva elemendi meid ümbritsevast [[ühiskond\|ühiskonnast]] ja näitab, kuidas selle ebameeldivamate joonte lõpuni välja arendamisel on tulemuseks pea karikatuurne, ent siiski usutav [[õudus]]. Ideaalis on düstoopiline maailm piisavalt kaugel tuttavast [[reaalsus]]est, et tekitada [[võõristus]]efekti, hakata [[metafoor]]ina vibreerima ja innustada lugejat edasi mõtlema. Samas võiks ta olla piisavalt lähedal, et tekitada ebamugavust ja [[äratundmine\|äratundmist]], juhtida tähelepanu just nendele osadele meie elust, millele me muidu ei mõtleks, ent mille korrumpeerumise potentsiaal on selle võrra suurem.▼ * Mina olen siin, istun kodus ~~toolil~~[[tool]]il. [[Unistus\|Unistan]] veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? Istun — ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi.▼ ** [[Aro Velmet]], [https://leht.postimees.ee/7054874/vikerkaar-loeb-atwoodi-dustoopia-teine-tulemine "Vikerkaar loeb. Atwoodi düstoopia teine tulemine"] Postimees, 4. september 2020, [[Margaret Atwood]]i romaani "Testamendid" arvustus▼ :Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti [[tõusmine\|tõusma]]. Tunnen ebamäärast ebamugavust edasi istudes ja tundide või päevade kaupa — ise ka enam ei tea — mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha. (lk 22)▼ * [[Ágota Kristóf]], "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001▼ 9. rida ⟶ 11. rida: ▲* Hea [[düstoopia]] võtab mingisuguse eksisteeriva elemendi meid ümbritsevast [[ühiskond\|ühiskonnast]] ja näitab, kuidas selle ebameeldivamate joonte lõpuni välja arendamisel on tulemuseks pea karikatuurne, ent siiski usutav [[õudus]]. Ideaalis on düstoopiline maailm piisavalt kaugel tuttavast [[reaalsus]]est, et tekitada [[võõristus]]efekti, hakata [[metafoor]]ina vibreerima ja innustada lugejat edasi mõtlema. Samas võiks ta olla piisavalt lähedal, et tekitada ebamugavust ja [[äratundmine\|äratundmist]], juhtida tähelepanu just nendele osadele meie elust, millele me muidu ei mõtleks, ent mille korrumpeerumise potentsiaal on selle võrra suurem. ▲* Mina olen siin, istun kodus toolil. [[Unistus\|Unistan]] veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? Istun — ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi. ▲** [[Aro Velmet]], [https://leht.postimees.ee/7054874/vikerkaar-loeb-atwoodi-dustoopia-teine-tulemine "Vikerkaar loeb. Atwoodi düstoopia teine tulemine"] Postimees, 4. september 2020, [[Margaret Atwood]]i romaani "Testamendid" arvustus ▲:Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti [[tõusmine\|tõusma]]. Tunnen ebamäärast ebamugavust edasi istudes ja tundide või päevade kaupa — ise ka enam ei tea — mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha. (lk 22) ▲* [[Ágota Kristóf]], "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001 [[Kategooria:Tunded]]

Ebamugavus: erinevus redaktsioonide vahel