Silm: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
62. rida:
==Proosa==
* Korraga levis kole uudis nagu kulutuli. Sellel tüütul noorukil olid hallid silmad! Nüüd sirutasid ka kõige lorumad vedelvorstid kaela: uskumatu, aga tõsi mis tõsi. Kuidas võis nii hullusti juhtuda, et pealtnäha tavalisel tondinahal polnudki tavalisi pruune silmi! Siiani oli kõigil tondinahkadel kõlvanud nii taevavõlvi kui ka puude kaharaid kroone pruunide silmadega vaadata, nüüd suvatses üks nende hulgast teistsugune olla. Tondinahad muutusid üpris murelikuks — mis harjumuspärasest erineb, see äratab ju kahtlust. Polnud varem kuuldud tondinahku ohkamas — nüüd levis imelik kahin ja pahin nagu laine üle rohelise muru. (lk 8-9)▼
** [[Aimée Beekman]], "Tondinahad", 1977▼
* Silmad peaksid tegelikult olema kaunis indiferentne näoelement. Kõigil on silmad, suured niisked orbiidid, mis liiguvad silmakoopas ja millest paistab vaid väike pinnaosa. See pisaranäärmetest pidevalt niisutatav sarvkesta pind iseenesest ei tohiks väljendada mingeid tundeid, sest ainus muutus, mis tema välimuses saab toimuda, on pupilli ahenemine-laienemine pupillilaiendajalihase (''musculus dilatator pupillae'', mida vastasin anatoomiaeksamil) jõul, mis ei ole muuseas tahtlikult suunatav lihas, vaid oleneb üksnes vegetatiivsest närvisüsteemist. Samuti kui pisaranäärmete nõre küllus või vähesus, mis muudab sarvkesta pinna läikivamaks (säravamaks) või tuhmimaks. ▼
** [[Emil Tode]], "Raadio". EKSA 2002, lk 144▼
* Silmad kõnelevad selles tükis kõigil osalistel, neis silmis on [[valu]]sädemed, neis on [[hirm]] ja väljapääsmatus. Ka [[üksindus]] – mis siis, et ollakse ontlikult ja pealtnäha koos. Kõik tegelased selles tükis on kindlalt [[ebakindlus|ebakindlad]]. Kas ainult näidendis, kas ainult tegelased…▼
** [[Margus Mikomägi]], [https://teatritasku.ee/margus-mikomaegi-2/ "Uduse teekonna tõde ja õigus"], Teatritasku, 2. veebruar 2009 (arvustus [[Eugene O'Neill]]i "Pikk päevatee kaob öösse" lavastusele Tallinna Draamateatris)▼
* Sabina lamab kõhuli [[kabel]]i ees mustas rohus, [[raamat]] ees lahti.▼
:"Kõik, mida ma palun, on [[vabadus]]," ütleb ta ja vaatab mulle otsa, tema pupillid laienevad hoolimata eredast päikesevalgusest, kuni silmast jääb järele ainult must tušš ja ehe [[valu]]. "Ja kui mulle vabadust keelatakse, mida tehakse alati, siis ma võtan ise." (lk 13)▼
* Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad [[foto]]del muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema silmadest veel [[valgus]]t. (lk 14)▼
* Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent [[ülikond]]a ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda [[matus]]teks riidesse pannud. Ja [[valgus]], mis alati tema silmist kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava [[tuli|tule]] või [[kuristik]]u. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja [[alkohol]]ita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult [[tuhk]], vananenud [[keha]] liiga suures ülikonnas, tulevikuta, [[lootus]]teta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev [[salamander]], väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab. (lk 15-16)▼
* Marion tuli minu juurde ühel tormiööl, [[kuus]] aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas, [[veri]]ne pamp kätel. [[Poiss]] oli [[tekk]]ide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinist silma ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksus [[süda]]. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minu [[pimedus]]es. (lk 21)▼
* Edvardi silmad kiirgavad justkui seestpoolt ebamäärast agressiivset valgust, mis tekitab Jimis [[kaitsetus]]e tunde, nagu tungiks see röntgenikiirena tema [[nahk|nahast]] läbi ja valgustaks kõike, ka varjuna roiete taga rippuvat südant. (lk 27)▼
* [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017▼
* [[Tüdruk]]ud aga tõmbasid kõigi piiramisseisukorra reeglite kohaselt ringi koomale, jäid vait ja jälgisid mind. Sinised ja hallid silmad, sõstrasilmad, vahedad ja pilklikud silmad otsekui püüaksid tungida minu kaheksa-aastase [[hing]]e põhjani... Need pilgud torgivad, salvavad, sulavad kokku üheks kiirgavaks silmaks. Nemad, tüdrukud on ju oi kui [[vaprus|vaprad]], kui nende vastas seisab üksainus poiss!▼
** [[Saša Tšornõi]], [https://kultuur.err.ee/1608446741/aivar-kulli-ajalootund-sasa-tsornoi-joulujutt "Kõige hirmsam"], tlk [[Aivar Kull]], ERR, 25.12.2021 (esmatrükk: Põhjanael 12/1993)▼
* "Need seal on [[maastikumaal]]id," ütles Dickie tõrjuva naerupahvakuga, ehkki kibeles kangesti Tomi suust kiitust kuulda, sest oli oma kätetöö üle silmanähtavalt uhke. Kõik olid jaburad, kriiskavad ja väga ühtemoodi. Peaaegu igal maalil võimutsesid punakaspruun ja [[elektrisinine]]; punakaspruunid katused ja mäed, erk elektrisinine meri. Sedasama sinist värvi olid ka Marge'i portree silmad. (lk 43)
93. rida ⟶ 69. rida:
* Ta vaatas Dickie sinisilmi, mis põrnitsesid endiselt altkulmu, päikesest pleekinud heledaid kulme, säravaid ilmetuid silmi, mis olid tühjad sinised tarretisepiisad, must täpp keskel, tuimad, ükskõiksed. Arvatakse, et silmadest paistab [[hing]], et silmist näeb [[armastus]]t, et silmadest näeb teise inimese sisemusse, kuid Dickie silmad olid nagu kalk elutu [[peegel]]. (lk 62)
** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007
▲* Korraga levis kole uudis nagu kulutuli. Sellel tüütul noorukil olid hallid silmad! Nüüd sirutasid ka kõige lorumad vedelvorstid kaela: uskumatu, aga tõsi mis tõsi. Kuidas võis nii hullusti juhtuda, et pealtnäha tavalisel tondinahal polnudki tavalisi pruune silmi! Siiani oli kõigil tondinahkadel kõlvanud nii taevavõlvi kui ka puude kaharaid kroone pruunide silmadega vaadata, nüüd suvatses üks nende hulgast teistsugune olla. Tondinahad muutusid üpris murelikuks — mis harjumuspärasest erineb, see äratab ju kahtlust. Polnud varem kuuldud tondinahku ohkamas — nüüd levis imelik kahin ja pahin nagu laine üle rohelise muru. (lk 8-9)
▲** [[Aimée Beekman]], "Tondinahad", 1977
* Ka meie teised [[meeled]] võivad [[mälestus]]i ja tundmusi vallandada, kuid silmad on sümboolse, aforistliku, mitmetahulise tajumises eriti osavad. Seda teades püstitavad [[valitsus]]ed ikka ja jälle [[Ausammas|ausambaid]]. Üldiselt pole neis midagi erilist, kuid inimesed seisatavad ikkagi nende ees ja harduvad. Silm näeb suuremat osa elust monumentaalsena. Ja üks [[vorm]] mõjutab meid palju rohkem kui teine. (lk 320)
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
▲* [[Tüdruk]]ud aga tõmbasid kõigi piiramisseisukorra reeglite kohaselt ringi koomale, jäid vait ja jälgisid mind. Sinised ja hallid silmad, sõstrasilmad, vahedad ja pilklikud silmad otsekui püüaksid tungida minu kaheksa-aastase [[hing]]e põhjani... Need pilgud torgivad, salvavad, sulavad kokku üheks kiirgavaks silmaks. Nemad, tüdrukud on ju oi kui [[vaprus|vaprad]], kui nende vastas seisab üksainus poiss!
▲** [[Saša Tšornõi]], [https://kultuur.err.ee/1608446741/aivar-kulli-ajalootund-sasa-tsornoi-joulujutt "Kõige hirmsam"], tlk [[Aivar Kull]], ERR, 25.12.2021 (esmatrükk: Põhjanael 12/1993)
107. rida ⟶ 91. rida:
:Ma hoolitsen silmade eest, hõõrun ja kuivatan neid põlvedel hoides [[taskurätik]]uga. Ettevaatlikult, et neid mitte ära kaotada. (lk 33)
* [[Ágota Kristóf]], "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001
▲* Silmad peaksid tegelikult olema kaunis indiferentne näoelement. Kõigil on silmad, suured niisked orbiidid, mis liiguvad silmakoopas ja millest paistab vaid väike pinnaosa. See pisaranäärmetest pidevalt niisutatav sarvkesta pind iseenesest ei tohiks väljendada mingeid tundeid, sest ainus muutus, mis tema välimuses saab toimuda, on pupilli ahenemine-laienemine pupillilaiendajalihase (''musculus dilatator pupillae'', mida vastasin anatoomiaeksamil) jõul, mis ei ole muuseas tahtlikult suunatav lihas, vaid oleneb üksnes vegetatiivsest närvisüsteemist. Samuti kui pisaranäärmete nõre küllus või vähesus, mis muudab sarvkesta pinna läikivamaks (säravamaks) või tuhmimaks.
▲** [[Emil Tode]], "Raadio". EKSA 2002, lk 144
▲* Silmad kõnelevad selles tükis kõigil osalistel, neis silmis on [[valu]]sädemed, neis on [[hirm]] ja väljapääsmatus. Ka [[üksindus]] – mis siis, et ollakse ontlikult ja pealtnäha koos. Kõik tegelased selles tükis on kindlalt [[ebakindlus|ebakindlad]]. Kas ainult näidendis, kas ainult tegelased…
▲** [[Margus Mikomägi]], [https://teatritasku.ee/margus-mikomaegi-2/ "Uduse teekonna tõde ja õigus"], Teatritasku, 2. veebruar 2009 (arvustus [[Eugene O'Neill]]i "Pikk päevatee kaob öösse" lavastusele Tallinna Draamateatris)
▲* Sabina lamab kõhuli [[kabel]]i ees mustas rohus, [[raamat]] ees lahti.
▲:"Kõik, mida ma palun, on [[vabadus]]," ütleb ta ja vaatab mulle otsa, tema pupillid laienevad hoolimata eredast päikesevalgusest, kuni silmast jääb järele ainult must tušš ja ehe [[valu]]. "Ja kui mulle vabadust keelatakse, mida tehakse alati, siis ma võtan ise." (lk 13)
▲* Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad [[foto]]del muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema silmadest veel [[valgus]]t. (lk 14)
▲* Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent [[ülikond]]a ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda [[matus]]teks riidesse pannud. Ja [[valgus]], mis alati tema silmist kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava [[tuli|tule]] või [[kuristik]]u. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja [[alkohol]]ita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult [[tuhk]], vananenud [[keha]] liiga suures ülikonnas, tulevikuta, [[lootus]]teta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev [[salamander]], väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab. (lk 15-16)
▲* Marion tuli minu juurde ühel tormiööl, [[kuus]] aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas, [[veri]]ne pamp kätel. [[Poiss]] oli [[tekk]]ide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinist silma ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksus [[süda]]. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minu [[pimedus]]es. (lk 21)
▲* Edvardi silmad kiirgavad justkui seestpoolt ebamäärast agressiivset valgust, mis tekitab Jimis [[kaitsetus]]e tunde, nagu tungiks see röntgenikiirena tema [[nahk|nahast]] läbi ja valgustaks kõike, ka varjuna roiete taga rippuvat südant. (lk 27)
▲* [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
==Luule==
| |||