Kalmistu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
17. rida:
==Proosa==
* Surnuaias on [[matus]]. Kümmekond inimest seisab kobaras [[haud|haua]] ümber ja
:"Õndsad on need surnud, kes issandas surevad," loeb Arno kivist väravasambalt, astub matuseliste juurde, võtab
:Õpetaja ja köster on ära läinud.
* [[Oskar Luts]], "Kevade". Eesti Päevaleht, 2006, lk 204
27. rida:
* Ehkki [[Epikuros]]e vigane oletus, et [[surm]] on [[lõpp]], ühtib täiesti koolnute juures ja kalmistul tehtud tähelepanekutega, solvab see ometi sügavalt mitte ainult meie ablast soovi edasi kesta, vaid ka meie rumaluhket
** [[Marguerite Yourcenar]], "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 205
38. rida:
* "Kui kenad ja hästikasvatatud tüdrukud," kiitis Vita.
:Äkki ütles Emily:
:"Kas näete seal all [[nõmm]]e? Ja
:"Ei näe," ütles Charlotte. "Ärgem rääkigem praegu neist."
:"Meie [[aed]] oli kalmistu, meie puud olid [[hauakivi]]d, meie Isa maja seisis surnuaial," jätkas Emily, Charlotte'ist välja tegemata.
45. rida:
* "Ma ei käi kunagi surnuaial. Ma tõesti ei taha sinna minna. Kui ma läheksin, tähendaks see allaandmist. Kui ma läheksin, oleks see sama hea kui [[leppimine]]. Aga mina ei kavatsenudki sellega leppida." (lk 163)
** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005
* Paarkümmend aastat tagasi korraldati kirjanikele [[ekskursioon]] mööda kirjanduslikke paiku — Rom oli veel minuga kaasas, nagu oleks ka tema [[kirjanik]]. Aga toona oli ta minuga alati kaasas. Kuni hõbepulmadeni pidasid kõik meid tervikuks - ja me käisime [[Juhan Liiv]]i sünnitalus ja [[Anna Haava]] sünnikohta märgistava kivi juures ja kõikides kohtades, mida kultuuriloolane [[Jaan Eilart]] tähtsaks pidas. See oli meeletu tormamine, kus ahmiti pilte mällu: ah siin ta siis kasvaski! Ah siin siis [[Kalevipoeg (tegelane)|Kalevipoeg]] tegigi oma mehetegusid! — kui olime juba uue vaatamisväärsuse juures. Enamasti olid need surnuaiad, üks surnuaed teise otsa, nii et kirjameeste hauad lõid peas tantsu. Alles [[Väike-Maarja]] kalmistul tuli muutus. Vähemalt minuga - ja ma mõistsin, et olin terve ekskursiooni vältel olnud nagu millegi ootel. Just nagu oleksin igatsenud
* Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa [[lellepojad]] - muide, meil kodus "[[lell]]e" nimetust ei tarvitatud, meil olid "[[onu]]" ja "[[onupoeg]]" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal [[Nimede eestistamine|eestistasid]] oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)
** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007
* Sellest suvest algab minu sügavam kokkupuude ühe [[maailm]]a ilusama kalmistuga [Metsakalmistu], kuni ühel [[päev]]al pidin tõdema, et seal on mu isa, ema, õde, vend. Sel kalmistul olen kuulnud palju kordi eesti [[luule]] ridu, sest neid tavatsetakse
** [[Mari Tarand]], "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga". Teine, parandatud trükk. Ilmamaa, 2008, lk 196
* [[Pühadus|Pühad]] on eesti kalmistud, meie
** [[Valdur Mikita]], "[https://arvamus.postimees.ee/4416127/teise-aastasaja-eesti-valdur-mikita-emajoe-pastoriseerimine Emajõe pastöriseerimine]" Postimees, 23.02.2018
|