Krista Kumberg: erinevus redaktsioonide vahel

 

* Lugeda olen ma kogu aeg osanud, ma ei mäleta, et oleksin [[lugemine|lugemist]] õppinud. Aga küllap ma millalgi seda siiski tegin. Huvi tuleb perekonnast. Vanavanaisa Jüri luges hästi palju, ta oli nagu renessanssiajastu inimene, tegeles mitme valdkonnaga: luges palju, mängis puhkpilliorkestris, pidas mesilasi, valmistas mööblit. Temast võiks palju rääkida. Ema oli väga lugev inimene, isa vähem, aga tema jutustas mulle lugusid. Ta oli noorpõlves läbi lugenud Rummu-Jüri lood ja Tarzani lood, neid ta mulle rääkis. Kui lood said otsa ja mina ikka veel painasin, siis isa mõtles lugusid käigupealt ise välja. Minu tädi, isa õde, oli Maidlas raamatukoguhoidja, ka tema oli suur lugeja ja lugude jutustaja. Isa teine õde oli samuti suur lugeja ja lugude jutustaja. See on meil perekonnas.

* Ülikooli aastatel oli [[Inge Teder]], meie [[kunstiajalugu|kunstiajaloo]] õppejõud, kunstimuuseumi direktor. Tunnid toimusid [[Kadrioru loss]]is pööningul, kunstiaarete vahel, istusime toolidel ja sohvadel. See, kuidas tema jutustas, on meeldejääv. Tal oli kõrisev r-täht, tal oli hõbesõrmus, millel oli palju hõbemummusid, ja kui ta kätt liigutas, siis need kõlisesid. Ta rääkis [[Pariis]]i kunstimälestistest nii nagu see oleks loomulik, et me neid ühel päeval näeme.

* Väga suurt tänu võlgnen ma meie Haapsalu raamatukogu esimesele direktorile Ester Lepikule. Imetlusväärne on see, kuidas ta mind täiesti märkamatult haris. Saatis nt külalisele hotelli kohta kinni panema, külalisele jaama vastu, külalist ära saatma. Rääkis, mis tuleb teha, nö koolitas. Ta andis mulle hästi palju julgust juurde, ta oli äärmiselt hooliv, inimestest hooliv direktor. Ja muidugi on mind väga palju inspireerinud [[Piret Päär]], ma käisin palju aastaid tagasi tema muinasjutukoolis. Imetlen ja austan teda siiamaani.

* Kui õppisin ülikoolis [[raamatukogundus]]t, siis oli kolm suuremat valdkonda, mille vahel valida: tehnikakirjandus, [[ilukirjandus]] ja lastekirjandus, mis oli valikus esimest korda. Mina muidugi tahtsin ilukirjandust valida ja valisingi. Suunamise tõttu sain hoopis Haapsalu lasteraamatukokku koha.

* [K]ui Risti koolis tuli 8. klassis kirjutada, kelleks tahad saada, siis ma kirjutasin esmalt, et [[grimeerija]]ks, sest teatri teema on mulle alati hästi südamelähedane olnud. Kuid ma taipasin, et grimeerija ei saagi saalis istuda ning matsin selle mõtte maha. Oli ka mõeldav, et näiteks [[juuksur]]iks. Raamatukoguhoidja elukutset ei terendanud silmapiiril. Keskkooli ajal oli pedas lahtiste uste päev ja ma tahtsin eesti keelt "nuusutada", aga sattusin kogemata raamatukogunduse peale ja nii jäi.

* Kirjatööd saan teha hommikupoole, kui lapsed on koolis. Kui koolipäev lõpeb ja nad tulevad raamatukokku, siis nad elavad ennast välja, siis tuleb neid hoida joone peal, sest mõni laps tahab [[vaikus]]t, mõni tahab lihtsalt joosta ja karjuda. Lapsed tahavad rääkida ja siis ma pean mõtlema, kumb, kas minu kirjatöö või lapse kuulamine ja temaga [[vestlemine]], on tähtsam. [[Suhtlemine]] ja sehkendamine võtab suurema osa tööpäevast.

* Vanasti, kui kirjutasime [[autor]]id ja raamatute [[pealkiri|pealkirjad]] kaartidele, siis jäid need ka endale pähe. Nüüd on [[arvuti]]t kui abimeest küll mugav kasutada, aga kuna raamatuid tuleb palju juurde, siis pealkirjad ja autorid enam niimoodi meelde ei jää. Kompuuter on meid laisaks teinud. Arvuti ja [[andmebaas]]id on nagu [[külmkapp]]. Kui sinna sisse midagi pandud ei ole, siis ei ole sealt ka midagi võtta. Kui ei sisesta õiget [[märksõna]], millega raamat on andmebaasis, siis ei leia seda õiget raamatut ka üles. Sellisel juhul saab loota ainult [[mälu]] peale.