Rododendron: erinevus redaktsioonide vahel

* Kõrgeimal kaljunukil polnud ''Rhododendron Catawbiense'' (katavba rododendroni) suurtel õienuppudel pea ühtki värvikübet, ehkki orgudes[[org]]udes olime kogunud ja näinud seda õites juba paari [[nädal]]a vältel. Neilt kaljudelt nägime kolme valgeõielist põõsast ja puud all [[org|orus]] õitsemas: ''Amelanchier Canadensis'' (kanada [[toompihlakas]]), pärismaalaste "kasumari", mille viljad võtsid juba külge punaka tooni; pensilvaania [[kirsipuu]] (''Prunus Pennsylvanica''), graatsiline väike puu, mida katsid õblukeste õieraagudega valged [[õied]], ning kõike kroonivas hiilguses villased [[lodjapuu]]d (''Viburnum lantanoides''), selle tohutud hortensialaadsed kreemjad õisikud helendamas tumedate igihaljaste okaspuude vahelt nagu "hea tegu kurjas ilmas".

* Ja äkitselt nägin ma pimedal teel meie ees heledamat kohta ning laigukesi taevast[[taevas]]t, ja hetk hiljem oli paks [[mets]] hõrenenud, nimetud [[põõsad]] olid taandunud ning meie mõlemal käel kumas värvimüür, veripunane, ulatudes kõrgele meie pea kohale. Me olime rododendronite vahel. Selles, kuidas need nii ootamatult esile astusid, oli midagi, mis ajas segadusse, mis lausa vapustas. Mets polnud mind nendega [[kohtumine|kohtumiseks]] ette valmistanud. Need rabasid mind oma sügavpunaste õitega, paksult koos üksteise kõrval, uskumatus külluses, nii et ei paistnud ühtki lehte ega vart ega midagi muud kui ainult see veripunane kuma, imal ja fantastiline, sootuks teistsugune kui kõik rododendronid, mida ma kunagi olin näinud. Ma vaatasin Maximi poole. Ta muheles.

:"Jah," vastasin mina pisut hingetuna, teadmata, kas ma räägin ikka tõtt, sest mulle olid rododendronid olnud taltsad, kodustatud taimed, alati tavapärastes piirides, värvuselt kahvatulilladkahvatu[[lilla]]d või roosad[[roosa]]d, reas üksteise kõrval korralikul ümmargusel peenral. Aga need siin olid meeletult suured, sirutusid taevasse, seisid tiheda hulgana koos nagu [[sõjavägi]], minu meelest liiga toredad, liiga võimsad - kui nad üldse olidki taimed. (lk 63-64)

* See oli naisterahva [[tuba]], peen ja stiilne, siin oli elanud keegi, kes oli valinud iga mööblitükki suure hoolega, et iga [[tugitool]], iga [[vaas]], iga väike, kõige väiksemgi ese harmoneeruks teistega ja tema enda isikuga. Just nagu oleks naine, kes oli seda tuba korraldanud, otsustanud: "Ma võtan selle, ja selle, ja selle," - võttes Manderley aaretest ükshaaval asju, mis talle kõige rohkem meeldisid, jättes kõrvale koik teisejärgulise, keskpärase, pannes käe kindlalt, eksimatu vaistuga ainult parimale. Siin ei olnud stiilide[[stiil]]ide segu, ajajärkude mitmekesisust, ja tulemus oli kummaliselt, jalustrabavalt täiuslik - mitte külmalt korrektne nagu saalis[[saal]]is, mida näidati külastajatele, vaid ilmekas ja elav, ja see levitas niisamasugust õhetust ja sära nagu rododendronid väljas akna all suures summas. Veel nägin ma, et rododendronid polnudki piirdunud vaid lava kujundamisega ümber väikese muruplatsi seal akna all, vaid olid lubatud ka tuppa. Nende suured soojad näod vaatasid mulle vastu kaminasimsilt, nad ilutsesid sohvalaual kaussvaasis, nad seisid, siredad ja kaunid, kuldlühtrite kõrval kirjutuslaual. Tuba oli neid tulvil, seinadki võtsid nende värvusest tooni, olid selle võrra rikkamad ja kumasid hommikupäikeses. Need olid ainukesed lilled siin toas, ja ma oleksin tahtnud teada, kas sellel oli mingi [[tähendus]], kas seda tuba oli sisustatud juba algselt niiviisi, ühest vaatenurgast lähtudes, sest kuskil mujal kogu majas ei surunud rododendronid end peale. (lk 81-82)

* Me seisime metsaga kaetud mäe nõlval ning jalgrada keeras meie ees alla orgu, läks piki suliseva [[oja]] kallast. Siin ei olnud valgust varjavaid puid ega põõsaräga, mõlemal pool kitsast rada kasvasid asalead ja rododendronid, mitte veripunased nagu sissesõidutee ääres seisvad hiiglased, vaid lõheroosad, valged ja kuldkollased, kaunid ja õrnad, ning nende hurmavad sulnid õiekroonid olid maheda suvevihma all pisut longus. Õhk oli tulvil nende lõhna, magusat ja joovastavat, ning mulle näis, nagu oleks see lõhn segunenud langeva ojaveega ja sulanud üheks vaikse vihmasajuga ning koheva niiske [[sammal|samblaga]] meie jalge all. Ei olnud kuulda ühtki muud häält peale selle väikese oja vulina ja vaikse vihmasabina. Kui Maxim suu lahti tegi, oli ka tema hääl vaikne, õrn ja tasane, just nagu ei tahaks ta seda vaikust[[vaikus]]t häirida.

* Kasper tundis päikese[[päike]]se soojust oma nahal, nagu silitust. Ta lõi silmad lahti. Nad olid ta [[voodi]] õue veeretanud. Ta pooleldi lamas, pooleldi istus, nägu basseini[[bassein]]i poole. Vett varjas rododendron. Tema ema oli armastanud just nimelt seda taime. Selle vastupidavuse ja elujõulisuse pärast. Teised mehed tõid oma abikaasadele lõikelilli. Maximillian tuli koju kuupmeetrise ''Azalea diabolica''<nowiki>'</nowiki>ga, see oli keset jaanuarikuud[[jaanuar]]ikuud loomuvastaselt õide puhkenud.

* Praegu on suurte lillade rododendronite õitsemise aeg. Nende lõhn moodustab osa maikuise Inglise aia rammusast lõhnatapeedist. Rododendron on siin tegelikult [[nuhtlus]]. Nagu paljud asjad, mis nad oma maale on kokku toonud või mis siia ise on tulnud, suurest impeeriumist[[impeerium]]ist ja maailmast. Rododendron on Kaukaasiast. Aga [[Inglismaa]] kehvadel happelistel muldadel on ta ülihästi kohanenud. Eestis[[Eesti]]s on rododendron aedniku hool ja uhkus, mida talveks kaetakse ja mille paari õiepalli naabrid vaatama tulevad. Siin on ta ''invasiivne võõrliik''. Pöögimetsaalused on täis kasvanud rododendronivõsa ja seda hävitatakse hoogtöö korras, vabatahtlike abiga.