Käbi Laretei: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Ahti-Saku (arutelu | kaastöö)
Pilt
Resümee puudub
1. rida:
[[File:Käbi Laretei-1959.jpg|thumb|Käbi Laretei (1959)]]
 
'''Käbi Alma Laretei''' (14. juuli 1922 Tartu – 31. oktoober 2014 Stockholm) oli eesti päritolu pianist ja kirjanik.
 
 
=="Peotäis mulda, lapike maad"==
Tsitaadid väljaandest: Käbi Laretei, "Peotäis mulda, lapike maad". Tõlkinud [[Anu Saluäär]]. Eesti Päevaleht ja Akadeemia, 2010.
 
==Peotäis mulda, lapike maad==
Käbi Laretei, "Peotäis mulda, lapike maad". Tõlkinud Anu Saluäär. Eesti Päevaleht ja Akadeemia 2010
 
* Magamistoas, valmistudes pikaks unetuks [[öö]]ks, näen, et [[voodi]] kohal seinal miski liigub, vahetades välkkiirelt asendit. See on [[salamander]], kes nüüd näib justkui [[sein]]ale kleebituna nagu aplikatsioon mõnel idamaisel [[lipp|lipul]]. Ta jääb terveks ööks liikumatuks - heatahtlik majavaim.
57. rida ⟶ 56. rida:
* "Jõukas küll, aga pehme südamega," ütles mamma oma vanaisa kohta. "Ah, nad kõik olid nii härda südamega, et mitte kuhugi ei kõlvanud," oli mamma põlglik otsus, mis käis nii tema enda isa kui ka teatud määral meie papa kohta, kõigi suguvõsa meeste kohta: "Pusu." (lk 133)
* Oh neid koole! Terveks eluks on mulle jäänud mõistatuseks, miks peavad koolid nii vara algama. Mõelge ometi: äratada last, kes on nii kaugel kõikidest muredest ja ohtudest. Suu on lahti ja padi süljest niiske. Pihud on paokil ja käed vastupanuvõimetult laiali sirutatud, väike keha õhkub soojust nagu kamin. Kas pole julm temalt [[tekk]]i pealt tõmmata ja sundida unevangistuses olevat hingekest üles külma tõsielusse?
:Vanaema pidas oma kohuseks meid togida, sakutada ja raputada. Ta kamandas ja askeldas meie ümber igal hommikul, kuus päeva nädalas. Köögis oli ta kallanud kaussi sooja vett ja me koperdasime uimaselt, paljalt ja lõdisedes sinna. Vanaema võttis mul kõvasti käsivartest kinni ja hakkas mind seebitama. Ta hõõrus nii, et mu sõrmed naksusid. Kartsin kogu aeg, et ta murrab mul emma-kumma haralijaänudharalijäänud pöidla otsast ära. Käed olid seebist libedad, ja seetõttu võib-olla jäidki seda laadi õnnetused juhtumata. (lk 136)
* Tartu-ema [[armastus]] oli segatud teravate maitseainetega[[maitseaine]]tega nagu omamisõigus, [[kirg]], [[karistus]], [[karmus]].
:Tallinna-ema armastus oli oma leebuse[[leebus]]e tõttu märkamatu. Just nagu poleks ta ise teadnudki, et armastab. Võib-olla oli see [[alandlikkus]] - kas pole ime, et ka mina võin armastada, minul, tühisel, lastakse armastada niisuguseid hämmastavalt tugevaid inimesi! Tema armastus oli nagu päikesesooja rohuga pehme suvine [[aas]]. Mahedas [[tuul]]es õõtsusid [[lill]]ed ja nende lõhn hõlmas meid. Tallinna-ema armastus oligi [[lõhn]], ja see on mälestuses säilinud niisama tugevana, nagu ainult lõhn võib säilida. (lk 139)
* Samal ajal valmistas ta metoodiliselt ette taevasseminekut. Otsustav pidi olema kohtumine Püha [[Peetrus]]ega, [[Jumal]] oli hilisem probleem.
:Taevariigi võtmetega valvur eksisteeris terve mu lapsepõlve nagu kauge [[sugulane]], või õigemini ehk nagu kauaigatsetud armastaja, kellega kohtumiseks vanaema [[ettevalmistus]]i tegi. Kui mamma kunagi kolmekümnendatel aastatel tõi vanaemale reisilt kaasa paari serbia [[Tuhvel|tuhvleid]], mähkis ta need siidpaberisse ja pani kõrvale. Vajaduse korral võisid ka need marjaks ära kuluda, kui ta Peetrusega silm-silma vastu seisis. Ta lootis, et väike [[flirt]] aitab [[paradiis]]i sisse pääseda. (lk 140-141)
* Suririided olid valmis pandud ja kirst välja valitud. Eesti keeles öeldakse [[puusärk]]. See sõna muudab igavese puhkuse[[puhkus]]e kuidagi usalduslikumaks. Puusärk nagu varjaks ja kaitseks ja soojendaks. Kirst ajab ainult hirmu peale. (lk 141)
* Gonsiori tänaval ütles vanaema: "Oota, kuni tuleb [[täiskuu]], siis keera [[punane]] niit ümber [[soolatüügas|soolatüüka]], ja viska niit tulle. Ära unusta kolm korda sülitada."
:Turtsusin põlglikult. Vanaema!
68. rida ⟶ 67. rida:
* [[Astma]]st sain lahti samal päeval, kui minust sai [[pagulane]]. Kogu [[turvalisus]] oli kadunud. Seda ei saanud mingi [[haigus]]egagi tagasi.
:"Sa ei kujuta ette, kui paljud inimesed said [[Saksamaa]]l terveks, kui [[sõda]] algas," ütles dr. Widok ükskord Stuttgardis. (lk 152)
* Kirjeldagu mulle keegi mõnd [[Eesti]] suveööd, mis ei manaks esile tingimusteta õnnetunnet, vaatamata üksildustundele[[üksildus]]tundele ja isegi pisaratevoolule.
:Eesti suveöö salapärane hämarus, kasesalu, mille [[Mustvalge|must-valge]] [[muster]] silmade ees virvendama hakkab, vaikus, [[lind]]ude vidin - nagu sosistaksid nad teki all üksteisega.
:Ja öö läbi [[ööbik]]ute klaasselge laksutamine, nii ülemeelik looduse kerge uinaku[[uinak]]u taustal - Eesti suveöö, mille ülistuseks[[ülistus]]eks rahvasuu on luuletanud [[Koit ja Hämarik|Koidu ja Hämariku]] loo, kellele kingiti igavene [[igavene noorus]]. (lk 154-155)
* Järsu võsastunud mäenõlva all avanes [[rannaniit]] nagu sõbralik [[peopesa]]. Peale rohu kasvasid siin alandlikult madalavarrelised lilled. Nad tõmbasid pea õlgade vahele, justkui pelgaksid [[kõrvakiil]]u, aga [[meretuul]] ei olnud veel hakanud neile piitsahoope jagama, vaid paitas, ehkki juba pisut kõva käega. (lk 158)
* Preili Kuusk, kes meile tube üüris, oli üle kaheksakümne aasta vana ja terve kui purikas. Selle kirjutas ta oma igahommikuste [[suplus]]te arvele, olgu mis tahes aastaajal või mis tahes ilmaga. Kui ta hommikusöögiks koju tuli, läikis tema sile nägu nagu poonitud parkettpõrand[[parkett]]põrand. Põsed õhetasid ja me kartsime, et nad tema pruunist näost äkki maha kukuvad nagu üleküpsenud [[õun]]ad hilissügisel. (lk 159)
* Kuskil poolel teel on nähtamatu [[piir]], kus inimene enese teadmata loobub mõtetest, mis on valuliselt klammerdunud kõige mahajaetavamahajäetava külge, ja vaatab ettepoole, uute [[võimalus]]te suunas. (lk 161)
 
==Tema kohta==
* Veel nutikamad ja julgemad ei käinud ka väliseesti [[aktus]]tel, sest said aru, et see on tupiktee ja viljatu. Nagu Käbi Laretei. Temal oli see otsus. Mitte raisata ennast kibedusele[[kibedus]]ele, vaid teha muusikat. Ja ta tegi. Ja kirjutas [[raamat]]uid, [[rootsi keel]]es, aga need kõik on kodumaal välja antud ja õieti on ta ainuke väliseesti kirjanik, kui vanad, juba kodumaal valmis saanud välja arvata, keda on huvitav lugeda.
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019(lk 138)
 
 
==Välislingid==
{{Vikipeedia}}
 
{{JÄRJESTA:Laretei, Käbi}}
[[Kategooria:Eesti kirjanikud]]
[[Kategooria:Rootsi muusikud]]