Sallivus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Piltide lisamist ootavad |
|||
12. rida:
* Ja ma ei leia paremat näidet tolerantsile, nagu ma ise oma kodukootud viisil sellest aru saan, kui ühes [[anekdoot|anekdoodis]] kahest meremehest. Ühel õhtul, kui [[laev]] oli keset [[ookean]]i, olid nad kahekesi rinnuli reelingul. Ainus, mis oli näha, oli [[vesi]], [[taevas]] ja täis[[kuu]]. Ütles siis üks neist: "Kas sa tead, et kuu on üks täiesti surnud taevakeha. Seal ei ole ei vett, [[õhk]]u ega [[elu]] üleüldse. Isegi oma [[valgus]]t ei ole tal — sellegi saab ta [[päike]]selt." Millele teine vastas: "Jah, aga kuhu tal ikka minna on!" Selles [[vastus]]es väljendub minu arvates tõeline tolerants, mida me nii vähe leiame, eriti nende juures, kes nüüd nii tihti ja nii kõva [[hääl]]ega tolerantsist räägivad.
** [[Karl Ristikivi]], "Kirjanduse ülesanded". Mana nr 35, 1969
* Kolonel oli loomupäraselt inimene, kes elab ise ja laseb ka teistel elada, nii et, tõepoolest, kui [[tüdruk]] tahab käia ringi teise tüdrukuga, kes kannab triiksärki ja [[lips]]u, õpetab [[hobune|hobuseid]] välja ning on näoga, mis meenutab [[ohakas|karuohaka]] pealt [[äädikas|äädikat]] lakkuvat buldogi, siis on see täiesti tema enda asi. Lõppude lõpuks, mõtles kolonel, ega vana Muskli-Jackson ju parem ei olnud, või kuidas? Ta kandis ohvitseride kasiinos igal õhtul [[kleit]]i ja kasutas mehe kohta üpris lillelise lõhnaga habemeajamisvett, aga kui relvile kutsuti, võitles ta nagu deemon, pagan võtaks. Maailm on ikka imelik.
* [[Terry Pratchett]], "Tubakas". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2012, lk 111-112
| |||