Zulfiya: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
7. rida:
 
<poem>
Kohal leinava[[lein]]ava maa kondab [[tuul]]
oma ükskõiksel, hingetul luurel.
Ükskord minagi murdun kui [[puu]],
kuid on vastsemaid võrseid mu juurel.
</poem>
18. rida:
Nüüd on aega, las lõõgastub hetkede ping,
jäägu omapead armunud noored.
Vaibu, tuul, et vöiks saladust[[saladus]]t koguda hing,
viivuks uinugu põllud ja voored.
 
Kustub lõpmatu iluga[[ilu]]ga täidetud tund,
troonib [[noorkuu|noorkuine]] sirp idakaarel,
Lõõmalaineis on [[hing]], temas hurmav on sund.
Vaimus õnnitlen aovalgeid paare.
</poem>
31. rida:
<poem>
Kas allaheit mu pärisosaks jääb?
Miks sihituna hinges eksleb [[valu]]?
Nii äkiline oli armu hääb.
Ma ootan, loodan, talumatust talun.
 
Mu [[aed|aia]] hing, sa väärisvilja tõid,
veel harimine hoiab jõus mu õlgu.
Sa armu väel mu südant uueks lõid.
44. rida:
 
<poem>
Kui jahe hommiktuul käib õitsval mandlipuul[[mandlipuu]]l,
näeb kannisilm, et aasad[[aas]]ad helenevad.
[[Lind]] õhus hõljub siis, üll tuule õrn kapriis,
ja sametorgudele laskub [[kevad]].
 
Nii nagu armumett kord helekevadet
sa ootasid, ta peatset õiteilu.
Sest seal on [[elutung]], kus pakatamas [[pung]].
Su suu neid suudles, käsi õrnalt silus.
 
Mu ainus rõõm ja piin, on kevad jälle siin,
sind otsides käib ringi pidulikult.
Ei vasta talve[[talv]]e vind, kui kevad küsib sind,
tal pisaraist on silmad vidulikud.
 
Sind otsiv kevad noor on rahutu kui tuul,
ta viimaks jõuab sinu lemmikaeda.
Käib aprikoosipuul[[aprikoosipuu]]l. kus kaunis õiteloor,
siis rannalagedat ta võtab kaeda.
...
Ka minu elutoast ei leidnud [[valgus]] sind,
mu lauale ta jahmununa istus.
Tal tuuleks paisus rind ja paiskus õhujoast
ränk [[küsimus]], mis südant kokku kiskus:
 
"Kus jäänud on see [[mees]], kes ikka naerulsui
mul laulis vastu nagu vetevulin:
"Oh ütle, turteltui, kas [[õnn]] mind ootab ees?"
Ta värssides mind kadestas, kui tulin.
...
Kus on see mõtlik mees, kus on mu lauluvend?
Sul silmis pisarad[[pisar]]ad ning seisad sõnatuna:
[[must]] kleidi leinalend, su juustes halli sees,
ei õitse kurval põsel kevadpuna."
 
Mis on mul vastata? Tumm on mu kurblik keel.
Ma tuule hõlmapidi viisin kalmistule[[kalmistu]]le.
On jõuetu me meel: miks küll ei vasta ta?
Me kalmukääpal süütasime tule.
 
Suul mustav [[meeleheit]], tuul juba oli puul,
ta vauguv [[ulg]] lõi vastsed pungad valla.
[[Lein]] oli ihus tal, kui ringi kihutas,
kõik pakatas ja õõtsus üles-alla.
 
99. rida:
<poem>
Mu kätehaardest, häälest, pilgust kaugel
sul täna viiekümnes [[sünnipäev]].
Niisama vanad rohuripsmed laugel
on täna maal, kus lõõskab hele [[päev]].
 
Sulg, paber, kirjaread — kõik oleks nagu
mul täna küpsend viiekümnesteks.
Jah, luules[[luule]]s tõelised on [[elu]], [[unenägu]],
[[Armastus|arm]], [[lahusolek]], vihma[[vihm]]a näkkupeks.
 
[[Araablased]], oh au ja kiitus teile,
te tarkusest[[tarkus]]est mu pea on lahedam.
Te õpetusesõna ütleb meile:
on hingelahe kõigist vahedam.
120. rida:
Ei astu küll ma sinu varjuruumi.
ei lõhu kütkeid puruks talvaga.
Kes maitsnud on su hellitusi[[hellitus]]i kuumi,
su mälestust[[mälestus]]t ei riiva halvaga.
...
Ma olen hinge [[tilk]], ei trooni[[troon]]i ihka,
mu asupaik on [[karikas]] või [[leht]].
Ma piina[[piin]]a sulle pakkuda ei tihka,
sõõm minust olgu sulle nauding eht.
...
Su [[süda]] hingitseb poolkärsituna,
pea haihtub viimne önnisuimaõnnisuima jälg.
Tilk peekri sees ei olnud hingeluna,
vaid ööbikute[[ööbik]]ute [[nutt]] ja hinge [[nälg]].
 
Ehk [[vein]] küll peekris leegitseb ja küütleb,
ta paistab läbi nagu karge ilm.
Kuid sina pole enam rõõmus [[rüütel]].
Nii ärev on su äraolev [[silm]].
...
See sõõm on piitsalöök, mis pooleks lõhub
sel hinge, kes on armus arg ja nõrk.
Kuid igijäägi[[igijää]]gi puutel puruks rõhub
mu kire lõõmav tilk, nii magusmõrk.
 
Näeb maa ja taevas, et on orvus tilgas
mu sisim mina, kirgi[[kirg]]i uueks loov.
Sa karda leeki[[leek]]i, mis on liiga vilgas.
Leekvein ei ole õnnisuima toov.
</poem>
152. rida:
 
<poem>
Keerleb käiana [[kuu]] taevatelgil,
teda lummunult seiran siin aias,
pihus [[kuukivi]] sinisel helgil,
kinni pilk ilmas kaunis ja laias.
 
162. rida:
Murel õitseb ta valgusetulvas.
...
Ümbrus kiiratab helendust lillat[[lilla]]t,
täheparvede keskel ma asun.
Kogun [[tähed]], mis laiali pillat,
tõmban maa peale helkiva lasu.
 
Võrsuv puu ja kõik lilled ja lehed
on kui tikandil[[tikand]]il nõidusekumas.
Täna oleme lompide ehe,
neilt me [[hiilgus]] on heiastumas.
...
Unevallas hulk öid läheb hukka,
183. rida:
Umber öö on pimepilk
selles võõras riigis.
Upub täht kui põlev [[tilk]]
minu hinge tiigis.
</poem>
190. rida:
 
<poem>
Hei, sügised[[sügis]]ed, hei, kauge kevadaeg,
miks laidate te kortse[[korts]]e minu palgel?
Ei enam õitse saaki andnud aed.
Korts künnivaona näos ja juuksed valged.
198. rida:
et kortsud nõnda kärmelt sugenevad.
Teist kevadet ju pole leida mul
kui lapsed[[laps]]ed. Nad on igikestev kevad.
</poem>
* "Miks laidate?", lk 21
204. rida:
 
<poem>
Raskelt raksatav [[kõu]] mind embamas käis,
nüüd mu põues on [[torm]], kõik kaasa see viib.
Hinges käärib mul vein esmaaimustes häis.
On üks minu tiib ennisrahu veel täis.
Peksleb kurakätt möll, möllus teine mu [[tiib]].
...
Rebi lahti mind maast, vii jalge alt pind!
Üles lennuta, tuul, võta kaasa mind, kõu!
Soovulmade pais on mu südame ind.
Kaissu haarata [[välk]] — seda ihaldab põu.
 
Ehkki täis oled, välk, hirmsat purustustuld,
sinust laulu[[laul]]u loob hing, on kaunis ta viis.
Kaasa laulgu te huul, oo [[meri]] ja [[muld]],
et säraks kui kuld taevas välkude hiis.
...
Kas on sinule, torm, minust võistlejat[[võistleja]]t veel?
Jah, paindun ma küll nagu viinapuuvõrs[[viinapuu]]võrs,
kuid ei murdu see väät, terassitke on meel.
Turjal murede[[mure]]de taak, olen rõõmude[[rõõm]]ude õrs.
 
Ma vajan sind, torm, muidu pimesi kaen.
Muu ei elusta mind kui su sähvide puhm.
Ainus rõõm sul, [[poeet]], on hullutav [[laeng]].
Kui ilma sest jääd, põu on tühi ja tuhm.
</poem>
239. rida:
mu südant piinarikkalt keerab praegu.
 
Kui aastarodhaastarodu, lahusolus pikk,
tuld hingest kustutaks ja annaks luna,
sind kohtama siis, silmis paluv pilk,
269. rida:
<poem>
Oo, homne!
Sinu lõpp on [[igavik]].
Oo, homne!
Sinu laul on kuninglik.
277. rida:
ma kannan jalas õnnissoovi pastlaid.
 
Oo, [[tulevik]]!
Su vald on hele päev!
Sa oled kiirteküllas tee.
Kõik loodussaladused on su riik
ja [[teadmised]] on sinu vägev piik,
ei nõmeduse vastu murdu see!
 
293. rida:
 
<poem>
[[Öö]] musta lõnga [[tikkimine|tikkis]] päeva siidi[[siid]]i.
Kuid uneta see muster pole mahe.
Kas enne ööd kõik uned liiva viidi?
308. rida:
mu ees ööpilkasuse kole isand.
...
Jah, raske taluda on [[unepuudus]],
kuid ette tean: kord koit on hingeluhas.
End tunnen värskelt puhteakna ruudus