Zulfiya: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Laialijaotamist ootavad artiklid |
Resümee puudub |
||
7. rida:
<poem>
Kohal
oma ükskõiksel, hingetul luurel.
Ükskord minagi murdun kui [[puu]],
kuid on vastsemaid võrseid mu juurel.
</poem>
18. rida:
Nüüd on aega, las lõõgastub hetkede ping,
jäägu omapead armunud noored.
Vaibu, tuul, et vöiks
viivuks uinugu põllud ja voored.
Kustub lõpmatu
troonib [[noorkuu|noorkuine]] sirp idakaarel,
Lõõmalaineis on [[hing]], temas hurmav on sund.
Vaimus õnnitlen aovalgeid paare.
</poem>
31. rida:
<poem>
Kas allaheit mu pärisosaks jääb?
Miks sihituna hinges eksleb [[valu]]?
Nii äkiline oli armu hääb.
Ma ootan, loodan, talumatust talun.
Mu [[aed|aia]] hing, sa väärisvilja tõid,
veel harimine hoiab jõus mu õlgu.
Sa armu väel mu südant uueks lõid.
44. rida:
<poem>
Kui jahe hommiktuul käib õitsval
näeb kannisilm, et
[[Lind]] õhus hõljub siis, üll tuule õrn kapriis,
ja sametorgudele laskub [[kevad]].
Nii nagu armumett kord helekevadet
sa ootasid, ta peatset õiteilu.
Sest seal on [[elutung]], kus pakatamas [[pung]].
Su suu neid suudles, käsi õrnalt silus.
Mu ainus rõõm ja piin, on kevad jälle siin,
sind otsides käib ringi pidulikult.
Ei vasta
tal pisaraist on silmad vidulikud.
Sind otsiv kevad noor on rahutu kui tuul,
ta viimaks jõuab sinu lemmikaeda.
Käib
siis rannalagedat ta võtab kaeda.
...
Ka minu elutoast ei leidnud [[valgus]] sind,
mu lauale ta jahmununa istus.
Tal tuuleks paisus rind ja paiskus õhujoast
ränk [[küsimus]], mis südant kokku kiskus:
"Kus jäänud on see [[mees]], kes ikka naerulsui
mul laulis vastu nagu vetevulin:
"Oh ütle, turteltui, kas [[õnn]] mind ootab ees?"
Ta värssides mind kadestas, kui tulin.
...
Kus on see mõtlik mees, kus on mu lauluvend?
Sul silmis
[[must]] kleidi leinalend, su juustes halli sees,
ei õitse kurval põsel kevadpuna."
Mis on mul vastata? Tumm on mu kurblik keel.
Ma tuule hõlmapidi viisin
On jõuetu me meel: miks küll ei vasta ta?
Me kalmukääpal süütasime tule.
Suul mustav [[meeleheit]], tuul juba oli puul,
ta vauguv [[ulg]] lõi vastsed pungad valla.
[[Lein]] oli ihus tal, kui ringi kihutas,
kõik pakatas ja õõtsus üles-alla.
99. rida:
<poem>
Mu kätehaardest, häälest, pilgust kaugel
sul täna viiekümnes [[sünnipäev]].
Niisama vanad rohuripsmed laugel
on täna maal, kus lõõskab hele [[päev]].
Sulg, paber, kirjaread — kõik oleks nagu
mul täna küpsend viiekümnesteks.
Jah,
[[Armastus|arm]], [[lahusolek]],
[[Araablased]], oh au ja kiitus teile,
te
Te õpetusesõna ütleb meile:
on hingelahe kõigist vahedam.
120. rida:
Ei astu küll ma sinu varjuruumi.
ei lõhu kütkeid puruks talvaga.
Kes maitsnud on su
su
...
Ma olen hinge [[tilk]], ei
mu asupaik on [[karikas]] või [[leht]].
Ma
sõõm minust olgu sulle nauding eht.
...
Su [[süda]] hingitseb poolkärsituna,
pea haihtub viimne
Tilk peekri sees ei olnud hingeluna,
vaid
Ehk [[vein]] küll peekris leegitseb ja küütleb,
ta paistab läbi nagu karge ilm.
Kuid sina pole enam rõõmus [[rüütel]].
Nii ärev on su äraolev [[silm]].
...
See sõõm on piitsalöök, mis pooleks lõhub
sel hinge, kes on armus arg ja nõrk.
Kuid
mu kire lõõmav tilk, nii magusmõrk.
Näeb maa ja taevas, et on orvus tilgas
mu sisim mina,
Sa karda
Leekvein ei ole õnnisuima toov.
</poem>
152. rida:
<poem>
Keerleb käiana [[kuu]] taevatelgil,
teda lummunult seiran siin aias,
pihus [[kuukivi]] sinisel helgil,
kinni pilk ilmas kaunis ja laias.
162. rida:
Murel õitseb ta valgusetulvas.
...
Ümbrus kiiratab helendust
täheparvede keskel ma asun.
Kogun [[tähed]], mis laiali pillat,
tõmban maa peale helkiva lasu.
Võrsuv puu ja kõik lilled ja lehed
on kui
Täna oleme lompide ehe,
neilt me [[hiilgus]] on heiastumas.
...
Unevallas hulk öid läheb hukka,
183. rida:
Umber öö on pimepilk
selles võõras riigis.
Upub täht kui põlev [[tilk]]
minu hinge tiigis.
</poem>
190. rida:
<poem>
Hei,
miks laidate te
Ei enam õitse saaki andnud aed.
Korts künnivaona näos ja juuksed valged.
198. rida:
et kortsud nõnda kärmelt sugenevad.
Teist kevadet ju pole leida mul
kui
</poem>
* "Miks laidate?", lk 21
204. rida:
<poem>
Raskelt raksatav [[kõu]] mind embamas käis,
nüüd mu põues on [[torm]], kõik kaasa see viib.
Hinges käärib mul vein esmaaimustes häis.
On üks minu tiib ennisrahu veel täis.
Peksleb kurakätt möll, möllus teine mu [[tiib]].
...
Rebi lahti mind maast, vii jalge alt pind!
Üles lennuta, tuul, võta kaasa mind, kõu!
Soovulmade pais on mu südame ind.
Kaissu haarata [[välk]] — seda ihaldab põu.
Ehkki täis oled, välk, hirmsat purustustuld,
sinust
Kaasa laulgu te huul, oo [[meri]] ja [[muld]],
et säraks kui kuld taevas välkude hiis.
...
Kas on sinule, torm, minust
Jah, paindun ma küll nagu
kuid ei murdu see väät, terassitke on meel.
Turjal
Ma vajan sind, torm, muidu pimesi kaen.
Muu ei elusta mind kui su sähvide puhm.
Ainus rõõm sul, [[poeet]], on hullutav [[laeng]].
Kui ilma sest jääd, põu on tühi ja tuhm.
</poem>
239. rida:
mu südant piinarikkalt keerab praegu.
Kui
tuld hingest kustutaks ja annaks luna,
sind kohtama siis, silmis paluv pilk,
269. rida:
<poem>
Oo, homne!
Sinu lõpp on [[igavik]].
Oo, homne!
Sinu laul on kuninglik.
277. rida:
ma kannan jalas õnnissoovi pastlaid.
Oo, [[tulevik]]!
Su vald on hele päev!
Sa oled kiirteküllas tee.
Kõik loodussaladused on su riik
ja [[teadmised]] on sinu vägev piik,
ei nõmeduse vastu murdu see!
293. rida:
<poem>
[[Öö]] musta lõnga [[tikkimine|tikkis]] päeva
Kuid uneta see muster pole mahe.
Kas enne ööd kõik uned liiva viidi?
308. rida:
mu ees ööpilkasuse kole isand.
...
Jah, raske taluda on [[unepuudus]],
kuid ette tean: kord koit on hingeluhas.
End tunnen värskelt puhteakna ruudus
|