Kirikuõpetaja: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
2. rida:
==Proosa==
* Kirikuõpetajad on Austenil tavaliselt heas kirjas, olid ju tema isa ja kaks venda samuti kirikuõpetajad. Kirikuõpetajate ühiskondlik positsioon oli kõrge, kuna karjääri kirikus valisid häda sunnil sageli [[suurmaaomanik]]e nooremad pojad, sest perekonna maavalduse ja kaasneva varanduse päris [[esmasünniõigus]]ega vanim poeg. Nad kuulusid kohaliku [[eliit|eliidi]] hulka, neile olid avatud häärberite uksed, ülikooliharidusega inimestena olid nad hinnatud vestluskaaslased lõunalauas ja hea partii neidudele, kes ei olnud eriti varakad. (lk 539)▼
* [Minategelase unenägu:] Me jõudsime [[kabel]]i juurde. Ma olen sellest ilmsi oma [[jalutuskäik]]udel paar-kolm korda mööda läinud. Kabel asetseb kahe mäe vahel kõrgel orus. [[Org]] on [[soo]] lähedal; räägitakse, et niiske turbamuld säilitab hästi selle põue sängitatud surnukehasid. [[Katus]] on seni tervena hoitud, aga et [[vaimulik]]u aastapalk on ainult kakskümmend naela pluss [[maja]], kus on kaks tuba, mille vahesein ähvardab varsti kokku variseda, siis ei võta ükski vaimulik endale kirikuõpetaja kohustusi, eriti kui talle kogu aeg teada antakse, et [[kogudus]] laseb tal pigem nälgida, kui et suurendab tema [[sissetulek]]ut kas või ühe penni võrra oma taskust. (lk 25)▼
** [[Pilvi Rajamäe]], "Järelsõna", rmt: [[Jane Austen]], "[[Emma]]", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548▼
** [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974▼
30. rida ⟶ 32. rida:
:Niisugune ebatavaline elukorraldus oli Bisbee vanade kommetega harjunud elanike meelest kahtlasevõitu. Võiks koguni öelda, et seda peeti [[skandaal]]seks. (lk 47)
* [[J. A. Jance]], "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994
* Meil oli raske. Väga raske. Tavaliselt peaks nüüd järgnema lause - aga me saime sellest üle. Kuid me ei saanud ju. Me pole siiamaani saanud. Mitte keegi meist pole. Kuidas paganama moodi on üldse võimalik saada üle sellisest asjast? Sellisest kuradima vastikust ja mõttetust asjast. Ma lähen lolliks, kui ma sellele mõtlen. Me olime suures majas. Mina ja Eret ja Alex ja Karol ja Karel. Aga neli inimest olid kusagil kaugel. Surnuaial. [[Muld|Mulla]] sees. Vastiku niiske külma mulla sees, kus miljonid [[bakter]]id ja [[uss]]ikesed nende [[keha]]sid järasid. Ma <!--//-->tean küll, et need on ainult maised kestad ja puha. Olin kirikuõpetajal seda asja endale päris põhjalikult [[Seletamine|seletada]] lasknud. Ta ütles, et nad kõik neljakesi on kenasti [[paradiis|taevas]] ja vaatavad sealt aeg-ajalt meie poole. Täpselt nii ta ütles. Ta andis [[ausõna]]! (lk 25-26)▼
** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005▼
▲* [Minategelase unenägu:] Me jõudsime [[kabel]]i juurde. Ma olen sellest ilmsi oma [[jalutuskäik]]udel paar-kolm korda mööda läinud. Kabel asetseb kahe mäe vahel kõrgel orus. [[Org]] on [[soo]] lähedal; räägitakse, et niiske turbamuld säilitab hästi selle põue sängitatud surnukehasid. [[Katus]] on seni tervena hoitud, aga et [[vaimulik]]u aastapalk on ainult kakskümmend naela pluss [[maja]], kus on kaks tuba, mille vahesein ähvardab varsti kokku variseda, siis ei võta ükski vaimulik endale kirikuõpetaja kohustusi, eriti kui talle kogu aeg teada antakse, et [[kogudus]] laseb tal pigem nälgida, kui et suurendab tema [[sissetulek]]ut kas või ühe penni võrra oma taskust. (lk 25)
▲** [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974
51. rida ⟶ 45. rida:
:"Jah, see on õige." (lk 107)
* [[Helle Helle]], "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000
▲* Meil oli raske. Väga raske. Tavaliselt peaks nüüd järgnema lause - aga me saime sellest üle. Kuid me ei saanud ju. Me pole siiamaani saanud. Mitte keegi meist pole. Kuidas paganama moodi on üldse võimalik saada üle sellisest asjast? Sellisest kuradima vastikust ja mõttetust asjast. Ma lähen lolliks, kui ma sellele mõtlen. Me olime suures majas. Mina ja Eret ja Alex ja Karol ja Karel. Aga neli inimest olid kusagil kaugel. Surnuaial. [[Muld|Mulla]] sees. Vastiku niiske külma mulla sees, kus miljonid [[bakter]]id ja [[uss]]ikesed nende [[keha]]sid järasid. Ma <!--//-->tean küll, et need on ainult maised kestad ja puha. Olin kirikuõpetajal seda asja endale päris põhjalikult [[Seletamine|seletada]] lasknud. Ta ütles, et nad kõik neljakesi on kenasti [[paradiis|taevas]] ja vaatavad sealt aeg-ajalt meie poole. Täpselt nii ta ütles. Ta andis [[ausõna]]! (lk 25-26)
▲** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005
* Eesti [[talupoeg]] ei peljanud kritiseerida pastori [[keeleoskus]]t ega kahelda tema kasutatud jumalasõna õigsuses. Samas oli ajastule iseloomulik, et "õige" eesti keele, sealhulgas häälduse üle otsustamisel jäi määrav sõna isikutele, kellele see ei olnud [[emakeel]]. Nii kujunes olukord, kus kiriku õpetuse ja palvete keel ning eesti [[kõnekeel]] näisid mõlemad elavat oma elu.
** [[Inna Põltsam-Jürjo]], [https://kultuur.err.ee/1026281/inna-poltsam-jurjo-eesti-keel-ja-kirikuvisitatsioonid-17-sajandil "Eesti keel ja kirikuvisitatsioonid 17. sajandil"], ERR, 21.01.2020/Tuna 4/2019
▲* Kirikuõpetajad on Austenil tavaliselt heas kirjas, olid ju tema isa ja kaks venda samuti kirikuõpetajad. Kirikuõpetajate ühiskondlik positsioon oli kõrge, kuna karjääri kirikus valisid häda sunnil sageli [[suurmaaomanik]]e nooremad pojad, sest perekonna maavalduse ja kaasneva varanduse päris [[esmasünniõigus]]ega vanim poeg. Nad kuulusid kohaliku [[eliit|eliidi]] hulka, neile olid avatud häärberite uksed, ülikooliharidusega inimestena olid nad hinnatud vestluskaaslased lõunalauas ja hea partii neidudele, kes ei olnud eriti varakad. (lk 539)
▲** [[Pilvi Rajamäe]], "Järelsõna", rmt: [[Jane Austen]], "[[Emma]]", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548
| |||