Astronoom: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
11. rida:
* Kui Mihkel oli alles üheksane, algas meie kodus päev vahel ka sellega, et Mitsu püüdis mind märjaks pritsida, mulle [[hambapasta]]t ninna toppida, loopis mind patjadega või... Nüüd kaob ta vähestel vabadel õhtutel [[jalgratas|jalgrattaga]] rändama. Tal on seejuures nii tähtis nägu, nagu istuks [[kosmoselaev]]a rooli. Vahel ma isegi igatsen taga Mitsut, kes viitsis minu ja Pillega jännata. Kümnes [[sünnipäev]] paiskas mu venna minust äkki tohutusse ja kättesaamatusse kaugusse. Sama tunne võis olla keskaegsel astronoomil, kes avastab, et mitte [[Päike]] ei tiirle ümber [[Maa (planeet)|Maa]], vaid hoopis Maa ümber Päikese. Varem keerles mu vend ümber minu ja Pille, olgugi üpris kiuslikul moel. Nüüd tiirleb ta oma jalgrattaga kusagil [[lõpmatus]]e teises otsas... (lk 5-6)
** [[Reet Kudu]], "Elu algab kümneselt", 2014
* Mulle meenus, et [[isa]] oli kunagi kõnelenud, et maa peal elavad mehed, keda kutsutakse astronoomideks, kelle ülesanne on isa tõusmise ja laskumise üle arvet pidada. Neile langes osaks surelike suur [[lugupidamine]], nad töötasid paleedes [[kuningas|kuningate]] nõuandjatena, kuid mõnikord viivitas isa ühe või teise asja pärast ning paiskas arvutused lootusetult segamini. Siis tariti astronoomid selle kuninga ette, keda nad teenisid, ja hukati [[petis]]tena. Isa oli sellest kõneledes naeratanud. See oli neile paras palk, ütles isa. [[Päike]] Helios kuuletus ainult iseenda tahtele, ei olnud kellegi asi öelda, mida ta teha võtab.<!--//-->
:"Isa," pärisin ma tol päeval, "kas me oleme parasjagu hiljaks jäänud, et astronoomid surma saata?"
:"Oleme küll," vastas ta kõlisevaid ohje rapsates. [[Hobused]] sööstsid edasi, maapind meie all muutus virvarriks, veepiiril kõrgusid [[öö]] suitsused varjud. Ma ei vaadanud. Rinnus kiskus, nagu oleks keegi pesu kuivaks väänanud. Ma mõtlesin astronoomide peale. Ma kujutasin neid ette pisikeste ussikestena, vedelatena ja kõveras. Armu! kisendasid nad oma luistel põlvedel, see ei olnud meie süü, päike ise jäi hiljaks.
:Päike ei jää kunagi hiljaks, vastasid kuningad oma [[troon]]idelt. Nõnda öelda on [[jumalateotus]], seepärast peate surema! Ja nii langesid [[kirves|kirved]] ning raiusid halastust anuvad mehed pooleks. (lk 15-16)
* [[Madeline Miller]], "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021
[[Kategooria:Elukutsed]]
| |||