Paragrahv 58: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Aleksandr Solženitsõn § 58-st: +58-1; +58-2 |
|||
7. rida:
§58 koosnes neljateistkümnest punktist.<br>
Esimesest punktist me saame teada, et kontrrevolutsiooniliseks loetakse igasugust tegevust (KrK §6 järgi ka tegevusetust), mis on suunatud... võimu nõrgestamisele...
:Avaral tõlgendamisel selgus: laagris tööle minemast keeldumine, kui sa oled näljas ja kurnatud, on võimu nõrgestamine. Ja toob endaga kaasa mahalaskmise. (Tööst keeldujate mahalaskmised sõja ajal
Alates 1934. aastast, kui meile anti tagasi mõiste Kodumaa, lülitati siia ka Kodumaa reetmise alapunktid —
:Avaralt võttes: kui meie sõduritele, kes andsid end vangi (sõjalise võimsuse kahjustamine!), mõisteti ainult kümme aastat, siis oli see peaaegu et seadusevastaselt humaanne. Stalinliku koodeksi järgi oleks nad tulnud kodumaale saabumisel kõik maha lasta.
: Või veel üks näide avarast tõlgendamisest. Ma mäletan hästi üht kohtumist Butõrkas 1946. aasta suvel. Üks poolakas oli sündinud Lembergis, kui see kuulus veel Austria-Ungari impeeriumi koosseisu. Kuni Teise maailmasõjani elas ta oma kodulinnas Poolas, siis kolis Austriasse ja töötas seal, kuni meie omad 1945. aastal ta arreteerisid. Ta sai kümme aastat Ukraina koodeksi § 54-la järgi, see tähendab oma kodumaa — Ukraina – reetmise eest, sest selleks ajaks oli Lembergist saanud ju Ukraina linn Lvov! Vaene mees ei suutnud uurimisel tõendada, et ta ei sõitnud Viini mitte Ukraina reetmise eesmärgil! Ja nii tehtigi temast reetur.
16. rida:
Teine punkt räägib relvastatud ülestõusust, võimu haaramisest keskuses ja kohtadel, eriti eesmärgiga eraldada vägivaldselt mingi osa Nõukogude Liidust. Selle eest — karistus kuni mahalaskmiseni (nagu ka kõigis järgmistes punktides).
:Avardatult (nagu ei saanud paragrahvis kirja panna, aga nagu dikteerib revolutsiooniline õigusteadvus): siia kuulub igasugune katse realiseerida mis tahes vabariigi õigust Nõukogude Liidust välja astuda. Sest pole ju öeldud, kelle suhtes "vägivaldselt". Isegi kui kogu vabariigi elanikkond sooviks lahku lüüa, Moskva aga ei sooviks seda, oleks lahkulöömine juba vägivaldne. Niisiis, kõik Eesti, Läti, Leedu, Ukraina ja Turkestani rahvuslased said selle punkti alusel hõlpsasti oma kümme ja kakskümmend viis aastat.
Kolmas punkt — "Nõukogude Liiduga sõjaseisukorras oleva välisriigi abistamine mis tahes viisil".
:See punkt andis võimaluse süüdi mõista iga kodanikku, kes oli elanud okupeeritud alal, oli ta siis saksa sõjaväelase saabastele kontsaplekke alla löönud või talle kimbu rediseid müünud; või naiskodanikku, kes oli tõstnud okupandi võitlusvaimu sellega, et oli temaga tantsinud ja ööd veetnud. Selle punkti alusel ei pandud (okupeeritud rohkuse tõttu) istuma mitte kõiki, aga oleks võinud panna viimase kui ühe.
Neljas punkt rääkis rahvusvahelisele kodanlusele osutatud (fantastilisest) abist.
:Esimesel pilgul on ehk arusaamatu, kes võiksid siia kuuluda. Aga avaralt tõlgendades revolutsioonilise südametunnistuse abil leiti see liik hõlpsalt: kõik emigrandid, kes olid lahkunud maalt enne 1920. aastat, s. t. mitu aastat enne koodeksi koostamist, ja kes langesid veerand sajandit hiljem (1944.—1945. aastal) Euroopas meie vägede kätte vangi, said 58-4: kümme aastat või mahalaskmise. Sest mida muud nad seal välismaal olid teinud kui rahvusvahelist kodanlust abistanud? (Muusikaühingu näite varal me juba nägime, et seda võis teha ka seespool NSV Liidu piire). Rahvusvahelist kodanlust olid abistanud ka kõik esseerid, kõik menševikud (nende jaoks oligi see paragrahv välja mõeldud), ja hiljem Plaanikomitee ja Kõrgema Rahvamajandusnõukogu insenerid.
== Veel 58. paragrahvist ==
| |||