Leonora Peets: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Leonora Peets''' (ka Nora Peets, neiuna Leonora Erbak; 25. juuli 1898 Tallinn – 11. august 1995 Marignane, Prantsusmaa) oli eesti prosaist ja ajakirjanik. =="Maroko taeva all"== Leonora Peets, "Maroko taeva all", * On olnud palju päevi, mis on toonud mulle kingitusi. Sest kas pole suur kingitus eurooplasele, kui talle avaneb jälle mõni uus uks, kui teda kutsutakse külla araabia majja! Sammun üle läve omapärasesse ja võõrasse maailma...'
 
Resümee puudub
3. rida:
 
=="Maroko taeva all"==
Leonora Peets, "Maroko taeva all", 1997.
 
 
42. rida:
:"Ma ei karda žnunne — vaime!"
:"Ütle silmapilk — besmellah rahman rahiim," hirmunud tüdrukud tõstavad hoiatavalt käed üles. "Ütle kohe, kui sa ei taha, et meid Õnnetus tabaks."
:"Armulise ja halastava Allahi nimel!" pobiseb noorik vai-mudevastasevaimudevastase vormeli, lisab aga kohe üleolevalt: "Ega ma neid siiski ei karda!" (lk 15)
* Kui ma 1929. aastal Marokosse asusin ja mulle siin jutustati, et vanad naised kaevavat mõnikord kalmistul vargsi surnuid hauast välja, väga saladuslikuks otstarbeks, siis ma seda ei uskunud. Minu, Eestist tulnu, euroopalik mõtlemisviis ei julgenud niisugust tegu võimalikuks pidada. Suhtusin neisse juttudesse kui väljamõeldistesse, araabia aju fantaasia viljasse, mida rahvasuu küll laialt levitab, mis aga tegelikult on alusetud.
:Kord hiljem, aastal 1935, langes mu pilk rabavaile ridadele ajalehes, mu suust pääses hüüe: kas tõesti?! Ajaleht teatas kainelt, et politsei oli tabanud kalmistul kaks naist, kes olnud parajasti ametis laiba väljakoukimisega mulla alt.
50. rida:
* Kui olin pikapeale araabia keelega rohkem harjunud, hakkas mu kõrv püüdma veidraid märkusi. Näiteks selliseid:
:"Muhamed on nagu arust ära tantsijatar Liila järgi, küllap Liila toidab teda kederluuga!"
:Või siis: "Millesse Mustafa ikka muusse suri, kui peeneks-tambitudpeenekstambitud hamba neelamisse. Ta tõi ju endale esimese naise kõrvale majja teise, noorukese!"
:Sagedamini lausuti: "See tuhk on küll väga mõjuv selle või mõne teise haiguse puhul, kuid paraku on see ka väga kallis!" Kuulsin inimesi ka nõnda sosistavat: "Kohe kui mees oli kuskusipudru söömise lõpetanud, kiskus kramp tema sooled keerdu. Ju ta kalmistul selle kõrvale läkski, kelle käsi oli pudru-jahupudrujahu seganud!"
:Nagu ristsõnamõistatus laheneb üheainsa puuduva tähe leidmisel, nii selgus mullegi ühel päeval nende ütluste tagamõte. Sõnade "hamba", "kederluu" ja "tuha" ette tuli panna lihtsalt sõna "koolnu" ja tõde oligi käes.
:Niisiis, koolnuilt käidi otsimas rohtu kehavalude ja hingehädade puhul. Surnuluud pidid peletama haiguse ja abistama nõidumisel, mis oli tol ajal Marokos laialt harrastatav kunst, mida praktiseeriti enamasti kahjutute, aga mõnikord ka kurjade tagajärgedega. Mitmenaisepidamine ja laste soetamine paljude naistega lõid soodsa pinna intriigidele ja tülidele. Mis ime siis, et kui muud abinõud meeleheite ja kire raevu puhul enam ei aidanud, mindi kalmistult tooma neid kõige tõhusamaid vahendeid. (lk 18)
* Kederluu lasi end reie- ja sääreluu vahelt hõlpsasti välja võtta, seda oli ka võrdlemisi lihtne uhmris pulbriks tampida. Kederluu oli hädaohutu. Tuhaks põletatuna kõlbas see tõve taltsutamiseks ja armuvahekordade korrastamiseks.
:Hambaga oli lugu hädaohtlikum. See tõi vahel ka surma. Tambi või ära tambi, glasuur ei tahtnud puruneda. Juba väike-negiväikenegi allaneelatud osa võis tekitada valusid, sisemisi haavu ja lõpuks tappagi. (lk 19)
* Aga miks kustus rääkija hääl mõnikord minu juuresolekul sosinaks, kui räägiti maroko rahvustoidust kuskusist? Miks nimetati rooga sellisel puhul "surnu kuskusiks"? Sõgedus! Mis on surnutel ühist selle maitsva ja omapärase pudruga, mida rullitakse külimitu põhjal peopesaga mannast ja jahust, sellele vähehaaval vett lisades?
:Ka sellele küsimusele leidus ükskord õige vastus. "Koolnu kuskusi" pidi hõõruma mitte elava inimese, vaid võrdlemisi värske laiba käsi. (lk 19)
* Juba tungib valgus rullkardina pragude vahelt tuppa. Kell on seitse. Peab kärmesti tõusma, uusaastapäev ei anna perenaisele armu. Kell kaheksa hakkab kostma pasunakoori hele ja järjest valjemaks muutuv tuututamine. Võõrleegioni orkester, suur neljasarveline oinas kõige ees kõpsutamas, rühib läbi Marra-kešiMarrakeši euroopa linnaosa, soovides Maroko Prantsuse protektoraadi valitsuse poolt muusikahelidega head uut aastat.
:"Bun anii! Bun santii!" tervitab mind köögis Abuuš. See peab tema arvates olema õige prantsuse keel ja peab tähendama — head uut aastat, head tervist. (lk 32)
* Viimaseks jääb prantslasest kirjakandja, tema on juba suur härra. Eile pistis ta meie kirjakasti trükitud õnnesoovikaardi ja pildiga seinakalendri, millel on nii kristlaste kui ka juutide ja moslemite ajajaotus ridastikku. Selle ametimehe tulekut peab valvama, et talle viisakalt üle anda ümbrik rahaga. (lk 33)
* Peaks panema kohvisse[[kohv]]isse kaneeli[[kaneel]]i, kardemoni[[kardemon]]i ja [[lõhnaõli]], oli Abuuš õhinal ettepaneku teinud, ja mulle meenus tuttava eurooplase arvamus pärast esmakordset kohvijoomist araablase kodus: "Kui esimese lonksu olin alla neelanud, kohkusin. [[Perenaine]] oli vist lasknud kogemata [[seep|lõhnaseebi]] kohvikannu[[kohvikann]]u kukkuda!" (lk 33)
* [[Velsker]] Muhamed jääb elutoa uksepiidale toetudes seisma nagu naelutatud. Moodsa mõttelaadiga mehena oli ta otsustanud sooritada uusaastavisiidi arstile koos abikaasaga[[abikaasa]]ga — oma ainukese naisega. Toas on aga hulk teisi mehi. Kuhu jätta või panna nüüd naine? Moodsusele vaatamata ei tahaks oma naist teistele meestele näidata.
:Õnneks on elutuba suur. Nagu ette aimates velskri praegust täbarat olukorda on [[arhitekt]] lasknud ruumi väikese madala vaheseina abil kaheks teha, jättes tagumise osa kaminanurgaks. Silmanud velskriprouat, kadusid mehed kiiruga sinna nurka. Muidugi ka poisid. Härra Saiid surub selja väga demonstratiivselt vastu vaheseina, nagu toonitades: "Mul on omalgi naisi — pole mul vaja sinu naist piiluda." (lk 34)
* Sellel uusaastapäeval on saatus otsustanud lalla Fatiimat kiusata: tuppa tulevad kaks kristlasest noorhärrat, kes võtavad istet tugitoolides[[tugitool]]ides tema vastas. Noorik punastab, nihutab end tugitoolis edasi-tagasi ega tunne end tekkinud olukorras kuigi hästi. Eurooplaste eest ei tarvitse just lausa põgeneda, kuid eriskummaline ja närvekõditav on olukord siiski. Teadmine, et ta pole inetu ja võib-olla isegi meeldib härradele, paneb teda naeru kihistama. Samas ta tõsineb ja heidab vilksti pilgu kaminanurga poole — ega abikaasa seda ometi ei märganud? (lk 35)
* Vahepeal on kööki vaiksel ja tagasihoidlikul moel ilmunud minu ammune sõbratar lalla Leila, taldrik õlikookidega frotee-rättifroteerätti mähitud. Otsustan kiiresti: viin mõlemad lallad meestest kaugemale, teisele korrusele, oma magamistuppa. Seal võivad nad omavahel segamatult vestelda.
:Kui veidi hiljem lähen üles, teatama, et mehed on end lahkuma asutamas, leian oma magamistoast kummalise pildi — mõlemad naised on jalad enda alla istmele kerinud ja andunud uinakule. Muidugi, kui teineteise riietus on hoolega läbi uuritud, tee ja kohv joodud, maiustused maitstud ja kui siis jutulõng otsa sai, suigutaski igavus nad unele. Minu lähenedes suudab lalla Leila oma raskeid laugusid küll kuidagi lahti kangutada, kuid velskri kaasa magab magusat und, pea ripakil. (lk 36)