Luuletaja: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
33. rida:
* Kui lugeda suurel hulgal luulet, mida võib nimetada harrastajalikuks, asjaarmastajalikuks, hobiluuleks, ühesõnaga sellist luulet, mis ei küündi tippudeni, siis tegelikult toimub minu kui lugeja tajus mingi ühtevalgumine – ma hakkan ühtäkki nägema, et autoritel, keda oleme harjunud pidama "pärisluuletajateks", ka päris tippudel, on tegelikult üsna palju tekste, mis on igavad, piinlikud, saamatud, lihtsalt väheütlevad jne. See, mis tegelikult hierarhia määrab (sest kunst on loomuldasa hierarhiline nähtus), on tase, kuhu parimatel hetkedel välja jõutakse. On väga vähe luuletajaid, kes on kogu aeg väga head, on omajagu neid, kellel on hea iga kümnes tekst, on neid, kelle puhul on väärtuslik suurem tekstikorpus, aga mitte üksikud tekstid, ja on neid, kes ei küündi kunagi keskmisest kõrgemale. Nii et hierarhiad tekivad peamiselt selle põhjal, millised on need mõned väga head tekstid raamatus. Kui aga hinnata luulekogusid selle põhjal, milline on nende kõige kehvem tekst (teisisõnu – kui enesekriitikavaba keegi oma tekste avaldades on), siis saame suhteliselt ühtlase lagendiku, mille keskel kõrguvad mõned puud. See, et luulena avaldatakse üsna palju väheütlevat kraami, on paratamatus, mäetippu pole ilma jalamita, põlispuid ilma alusmetsata – aga seda jama kirjutavad ka parimad.
** [[Aare Pilv]], [https://www.looming.ee/artiklid/eestikeelne-luule-2020/ "Eestikeelne luule 2020"]. Looming, aprill 2021
 
 
* Kingpool andis Muhvile näomoonutustega märku, et ta ometi kord vaikiks, kuid Muhv ei lasknud ennast eksitada.
:"Luuletaja peab julgema tõele näkku vaadata," ütles ta. "Ja [[tõde|tõe]] nimel..." (lk 86)
* [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", esimene raamat, 1984
 
==Luule==