Luule: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
166. rida:
* Hiljem, hotellis, tema üüritud odavas toas, tunnistas ta, et minu [[nägu]] oli teda vapustanud. Kas ta tõesti uskus millessegi nii lapsikusse nagu [[armastus esimesest silmapilgust]]. Ja siiski oli see mingis mõttes armastus. Rääkisime oma elust, tema naisest, minu mehest, ning siis läksime üle teisele teemale ja rääkisime nelikümmend viis minutit tema tütrest... geeniusest, kümneaastasest [[imelaps]]est. Olin alandatud, tummaks löödud. Tahtsin talle näkku karjuda: ''Aga mina! Ära mind unusta!'' Kuueaastaselt kirjutas ta tütar [[luuletus]]i, keni väikesi [[Blake]]'i stiilis luuletusi. ''Blake'i stiilis?'' Jah. Kaheksa-aastaselt ta avaldas needsamad luuletused. (lk 36)
** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49
* Pisut aega valitses vaikus. Siis sosistas noorperenaine vapustatult:
:"See medaljon on meie [[perekond|perekonna]] aare ja seal sees on minu [[vanavanaema]] pilt. Ma kandsin medaljoni alati kaelas, kuni see ühel õnnetul päeval salapäraselt kaduma läks."
:"Ja tänasel õnnelikul päeval saate te oma aarde jälle kätte," ütles Muhv ning ulatas medaljoni noorperenaisele. "Te olete oma vanavanaemaga muide äärmiselt sarnane."
:Kingpool oli parajasti kolmanda kausitäiega toime tulnud ja teatas nüüd rahulolevalt:
:"Kui Muhv vanavanaema pilti nägi, siis tegi ta otsekohe ühe täitsa talutava luuletuse."
:"Oo!" ütles noorperenaine. "Seda luuletust tahan ma küll ilmtingimata kuulda!"
:Kõigi pilgud pöördusid Muhvi poole ja Muhv [[kohmetus]] lõplikult ära. Kuid ta võttis ennast siiski kokku ja luges pominal:
:''"Sa [[naeratus|naeratad]], su [[hambad]] on nii valged''
:''ja õrnalt õhetavad roosad palged."''
:Noorperenaine naeratas tõepoolest ja ühtlasi ilmus ta palgetele õrn õhetus.
:"Ma tänan sind," ütles ta. "Ma tänan sind enda ja samuti oma <!--//-->väikese tütrekese nimel, kes praegu küll veel [[häll]]is lebab, kuid kes ükskord hakkab seda medaljoni kandma."
:"Ma pühendan selle luuletuse teile," ütles Muhv.
:Nüüd haaras noorperenaine Muhvi kaenlasse ja [[kallistus|kallistas]] teda nii kõvasti, et ka Muhvil palged õhetama hakkasid, veel hoopis tugevamini kui noorperenaisel endal. (lk 160-161)
* [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", teine raamat, 1984
==Luule luulest==
|