Habe: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
11. rida:
:Tol ajal nagu tänapäevalgi, kandsid koloniaalkaupmehed ratsaväelase vurre ja sõjasulase habet. Ainult [[rahakümblus]]ed, mis juba tolgi ajal väga haruldased olid, on tänapäeval peaaegu tundmatuks muutunud. (lk 289)
* [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem]]". I osa. Tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959
* "Aga minul on [[lõke|lõkke]] ääres alati väike kartus, et mu habe äkki põlema süttib," rääkis Sammalhabe. "Selleks pole ju palju tarvis, aitab kõige pisemastki [[säde]]mest."
:"Kui niisugune õnnetus peaks juhtuma, siis pista oma habe aga jälle kähku teevette," andis Kingpool nõu. "Pole midagi, et tee selle tõttu ehk natuke mõrumaks muutub."
:Ning Muhv lisas:
:"Sinu sammalhabe, kallis Sammalhabe, on meile kõigile tähtis. Sinu sammalhabeme nimel me võime juua ükskõik kui mõru teed."
:Sammalhabemele läksid need sõpruseavaldused tõsiselt südamesse.
:"Ma tänan teid," ütles ta heldinult. "Ning muidugi püüan ma sädemete eest kõrvale hoida. Loodame kõige paremat." (lk 34)
* Sammalhabe oli kuulnud, et [[kiskja]] pilgu all peab hoiduma järskudest liigutustest, muidu võib loom sind viivitamatult rünnata. Sellepärast keeras ta ennast väga-väga aeglaselt kõhuli ja hakkas väga-väga ettevaatlikult auto poole [[roomamine|roomama]].
:"Kiskja lõugade vahel on arvatavasti üsna ebameeldiv hinge heita," mõtles ta sealjuures õnnetult. "Miks ei võinud küll saatus mu vähenõudlikku elukest veidigi viisakamalt lõpetada!"
:Pikkamisi ja hääletult nagu vari jätkas Sammalhabe roomamist. Salapärased silmad jäid nüüd ta selja taha ja see tegi enesetunde veelgi ebamugavamaks.
:"Kindlasti tuleb kiskja mulle hiilides järele," arutas Sammalhabe edasi. "Mida ta ootab? Miks ta juba ükskord ei ründa? Varsti ei suuda ma seda olukorda enam taluda..."
:Sammalhabemel oli üsna tülikas roomata, sest ta pikk habe kippus vahetpidamata igale poole kinni jääma. (lk 38)
* Linnuema hüppas toimekalt [[pesa]] servale, et tühje munakoori minema visata. Ta paistis oma pojukestega igapidi rahul olevat. Nüüd nägi ka Sammalhabe neid kõiki. Viis udusulis kerakest tegid ühekorraga oma tillukese noka pärani lahti.
:"Mu pisikesed!" hakkas Sammalhabe rääkima. "Mu armsakesed! Nüüd te siis oletegi munast koorunud. Te tulite osa võtma looduse kõige veidramast ja imetlusväärsemast vigurist, mida kutsutakse eluks. Ma pean teile aga otsekohe ütlema, et te tulite ilmale raskel ajal, väga raskel ajal. Kas tervitab teid lindude rõõmus ja juubeldav siristamine? Oh ei, mu kullakesed, linnulaul on vaikinud. Kas [[haudumine|haudus]] teie ema teid ehk välja puuladvas, sõbralikult kahiseva lehestiku keskel? Oh ei, ta pidi seda tegema habemes. Sest metsa on tabanud häda ja viletsus. Nii varjulised võsaalused kui ka kaunid lilledega kaetud nurmed on muutunud koledate kasside rüüstatud tallermaaks..." (lk 75)
* [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", esimene raamat, 1984
* Sammalhabe tundis kergendusega, et [[hirm]] annab tasapisi järele, ainult Kingpool ta habeme all värises endise jõuga edasi.
:"Jäta juba ükskord järele," manitses Sammalhabe Kingpoolt. "Esiteks vähendab [[värisemine]] [[eneseväärikus]]t ja teiseks paneb see mu habeme tudisema just nagu mõnel vanakesel." (lk 99)
* [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", teine raamat, 1984
==Luule==
| |||