Liialdus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
12. rida:
* Isegi meie [[galaktika]] sai paljudes keeltes nime selle järgi, et meenutas öötaevasse pritsitud [[emapiim]]a. Legend on jäädvustatud [[Jacopo Tintoretto]] kuulsal maneristlikul maalil "[[Linnutee]] sünd". Pildil laseb [[Jupiter]]i naine [[Juno]] imeva lapse [[Herakles]]e kesk toidukorda [[rinnad|rinna]] otsast lahti ja pritsib piimajoa [[kosmos]]esse. Üles lennanud piimatilkadest saavad [[täht|tähed]]. Maa peale kukkunud piiskadest saavad [[liilia]]d. Olen ise selle [[maal]]i ees Londoni Rahvusgaleriis seisnud, kui olin neljandat kuud [[Rasedus|rase]] ja ootasin alles looteveeuuringu tulemusi. Kui vaatasin Juno nibudest kahele poole valges kaares [[purskkaev]]una [[pritsimine|pritsivaid]] piimajugasid, naersin endamisi ja mõtlesin: milline liialdus ja kui ebatõenäoline. Aga ei ole. Tintoretto oli [[seitse|seitsme]] lapse isa. Küllap tema juba teadis, kuidas [[piim]] pritsida võib. (lk 200)
** [[Sandra Steingraber]], "Mina olen ookean", tlk Ursula Erik, 2009
* "Ära nüüd liialda," pomises Muhv.
:Kuid Kingpool oli juba hoogu sattunud.
:"Ma ei liialda mitte põrmugi!" hüüatas ta. "See, kes liialdab, on hoopis Sammalhabe! Või pole see sinu meelest liialdamine, kui endale [[rästik]]uid [[tasku]]sse topitakse? Võib-olla on see sinu meelest täiesti loomulik asi?!" (lk 102)
* [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", teine raamat, 1984
[[Kategooria:Teemad]]
| |||