Gulagi arhipelaag: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Esimene osa: +3 |
|||
8. rida:
** Lk 5
=== Esimene osa – Vanglatööstus===
*Sügisel aga, kui Oktoobri 20. aastapäevaks oodati lootusrikkalt suurt üldist amnestiat, lisas naljahammas [[Stalin]] [[Paragrahv 58|kriminaalkoodekssisse]] seninägematud karistusmäärad – 15, 20 ja 25 aastat.
** lk 63
19. rida:
*Ideoloogia on see, mis annab kurjuse tegudele otsitava õigustuse ning kurjategijale vajaliku kestva kindluse. Seesama ühiskonnateooria, mis õigustab tema tegusid nii tema enda kui ka teiste silmis, nii et ta ei kuule etteheiteid ega needmisi, vaid talle saab osaks kiitus ja austus. Sel moel leidsid inkvisiitorid endale tuge kristlusest, võõraste maade vallutajad oma kodumaa vägevuse põlistamisest, kolonisaatorid tsiviliseerimismissioonist, natsid rassist, jakobiinid ja bolševikud võrdsusest, vendlusest ja tulevast sugupõlvede õnnest.
** lk 142, 4. peatükk "Sinised kandid"
* Tänu I d e o l o o g i a l e sai XX sajandile osaks kogeda kurjust, mille ohvreid loendatakse miljonites. Sellest ei saa mööda minna, seda ei saa ümber lükata ega maha vaikida – kuidas me julgeksime siis väita, et kurjategijaid pole olemas? Kes olid siis need, kes need miljonid hävitas? Kui poleks kurjategijaid, ei oleks olnud Arhipelaagi.
** lk 142
*Kividel, mis on laotud alusmüüri, on määratud ägada ja maa sisse vajuda, nemad ei krooni hoone tippu. Kuid need, kes mõttetult hüljatuna olid surma minnes seadnud oma pea ja ribid vastu selle sõja esimestele löökidele, et ära hoida võõra väe võitu, nemad ei tohtinud isegi auga alusmüüri maetud olla.
** lk 189, 6. peatükk "Too kevad"
*Minu enda vanglasse sattumise lugu paistis mulle tühine, ma ei leinanud enam oma mahakistud paguneid. See oli pelk juhus, et mina ei sattunud sinna, kus olid olnud need mu eakaaslased. Ma mõistsin, et mu kohus on ka oma õlg nende ühise taaga alla toetada ja kanda, kuni viimanegi jõud otsa saab ja koorem meid maha rutjub.
*Ma tundsin nüüd, nagu oleksin minagi koos nende meestega Solovjovi koolmel, Harkovi rõngas või Kertši kivimurdes vangi langenud; käed selja taga, kandsin ma oma nõukoguliku uhkuse koonduslaagri okastraadi taha; seisin tundide kaupa pakase käes ootamas kulbitäit jahtunud ersatskohvi, ning jäin katlani jõudmata laibana maha; kaevasin 68. ohvitserilaagris (Suwalkis) käte ja katelokikaanega kellakujulist (ülalt kitsamat) auku, et ei peaks talve lageda taeva all veetma; ja minu juurde roomas nagu metsloom teine vang mu kaenla alt alles sooja liha järama, kui ma jahtudes maas lamasin; ja näljast teritunud teadvuse iga uus päev tüüfusebarakis või kõrvalasuva inglaste laagri okastraadi ääres, tõi mu surevasse ajju ühe selgema mõtte: Nõukogude Venemaa on lahti öelnud oma surevatest lastest. "Venemaa uhked pojad" kõlbasid talle, kuni nad tankide alla heitsid, kuni veel sai neid rünnakule ajada. Aga hakata neid vangis toitma? Ülearused suud. Ja häbistavate kaotuste ülearused tunnistajad.
** lk 191
*Mõnikord me püüame valetada, aga Keel ei lase meil seda teha. Neid inimesi nimetati reeturiteks, kuid sellega ühenduses sündis keelevääratus – uurijate, prokuröride ja kohtunike keeles. Süüdimõistetud ise, kogu rahvas, kõik ajalehed kordasid seda viga ja jäädvustasid selle, kuulutades tahtmatult tõde: taheti öelda, et nad on reetunud KOdumaa, kuid mitte keegi ei öelnud ega kirjutanud isegi kohtumaterjalides teisiti kui "Kodumaa reeturid".
*Sõna oli öeldud! Nad ei olnud reetnud t e d a, nad olid t e m a reeturid. Mitte nemad, õnnetud, ei olnud Kodumaad reetunud, vaid arvestav Kodumaa oli reetnud nemad, ja koguni k o l m e k o r d s e l t.
** lk 191
*[[Stalin]]i hullumeelsuse üheks põhitunnuseks oli spionomaania. Stalinile näis, et tema riik kubiseb spioonidest. Kõik hiinlased, kes elasid Nõukogude Kaug-Idas, said spioonide [[Paragrahv 58|punkti 58-6]], nad viidi põhjapoolsetesse laagritesse ja suretati seal. [...] Näib, nagu oleks Stalin pea peale pööranud ja veel mitmekordistanud Katariina kuulsa ütlemise: ta eelistas pigem üheksasada üheksakümmend üheksa süütut vanglas määndada kui üheainsagi ehtsa spiooni minema lasta.
** lk 197
*Sõnal "vlassovlane" on meie maal samasugune kõla nagu sõnal "mustus", näib, nagu määriksime oma suu juba ainuüksi selle väljaütlemisega, ning keegi ei söanda öelda paari-kolme lausetki, kus "vlassovlane" oleks aluseks.
** lk 213
*Ega kohtunik polegi see, kes kohut mõistab – kohtunik võtab ainult palka vastu, kohut mõistab instruktsioon!<br> 37. a. instruktsioon: '''kümme – kakskümmend – mahalaskmine.'''<br> 43. a. instruktsioon: '''kakskümmend sunnitööd – poomine.'''<br> 45. a. instruktsioon: '''igale näole kümme pluss viis aastat kodanikuõigustest ilmajätmist''' (tööjõud kolmeks viisaastakuks).<br> 49. a instruktsioon: igale näole '''kakskümmend viis''' (ja nii võis tõeline spioon – Schultz, Berliin, 1948 – saada kümme aastat, aga Günther Waschkan, kes polnud iial spioon olnud – kakskümmend viis (sest see oli laine, 1949. aasta).▼
** lk 236; paksus kirjas rõhutused on A. Solženitsõni enda rõhutused; selguse mõttes on erinevate aastate instruktsioonid eraldatud reavahetusega▼
*Igaüks neist on julge, kuni ta on üldise masinavärgi märkamatu osa. Aga niipea kui temale langeb isiklik vastutus, niipea kui valgusekiir temale koondub – kahvatab ta ja saab aru, et temagi on vaid tähtsusetu kübe ja võib iga hetk kõige tühisemalgi põhjusel libastuda.
30. rida ⟶ 50. rida:
*Ma ei tea, kas see on kogu inimkonna omadus, kuid meie rahva loomuomadus on see küll. Kahetsusväärne loomuomadus. Võib-olla tuleneb see headusest, kuid kahetsusväärne on see ikkagi. Sest see teeb meist kerge saagi valetajatele.
** lk 242
▲*Ega kohtunik polegi see, kes kohut mõistab – kohtunik võtab ainult palka vastu, kohut mõistab instruktsioon!<br> 37. a. instruktsioon: '''kümme – kakskümmend – mahalaskmine.'''<br> 43. a. instruktsioon: '''kakskümmend sunnitööd – poomine.'''<br> 45. a. instruktsioon: '''igale näole kümme pluss viis aastat kodanikuõigustest ilmajätmist''' (tööjõud kolmeks viisaastakuks).<br> 49. a instruktsioon: igale näole '''kakskümmend viis''' (ja nii võis tõeline spioon – Schultz, Berliin, 1948 – saada kümme aastat, aga Günther Waschkan, kes polnud iial spioon olnud – kakskümmend viis (sest see oli laine, 1949. aasta).
▲** lk 236; paksus kirjas rõhutused on A. Solženitsõni enda rõhutused; selguse mõttes on erinevate aastate instruktsioonid eraldatud reavahetusega
=== Teine osa – Igiliikumine ===
| |||