Valeria Luiselli: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
2. rida:
== "Minu hammaste lugu" ==
Valeria Luiselli, "Minu hammaste lugu". Tõlkinud Mari Laan. Tänapäev, 2022. Teose peategelane on oksjonipidaja Gustavo Sanchez Sanchez, hüüdnimega Carretera ehk Maantee.
10. rida:
* Osalesin [[koolitus|kursustel]] ja töötubades üle kogu vabariigi ja isegi kontinendi. Võiks öelda, et minust sai kursuste [[kollektsionäär]]: esmaabi, ärevuse kontroll, toitumine ja toitumisharjumused, kuulamine ja kehtestav käitumine, loominguline juhtimine, Photoshop, uusmaskuliinsused, neurolingvistiline programmeerimine, seksuaalne mitmekesisus. See oli [[kuldajastu]]. Kuni see sai läbi nagu kõik, mis hea ja ilus. (lk 20)
* Seejärel [[abiellumine|abiellusin]] Verónicaga. Korraldasin autooksjoneid Cuauhtemocis. [[Lahutus|Lahutasin]] ja abiellusin Valeriaga. Hakkasin reisima rohkem kui [[Rolling Stones]]. [[Reis]]idel hakkasin koguma esemeid, mida ma ostsin [[oksjon]]itelt üsna mõistliku hinnaga. Lahutasin uuesti. Korraldasin antiikesemete oksjoneid [[Bratislava]]s, kinnisvaraoksjoneid Costa Azulil, memorabiilide oksjoneid [[Tokio]]s. Jätkasin oksjonipidamisega. Abiellusin Vanesaga, lahutasin uuesti - ja nõnda edasi, kuni [[eesnääre]] jne, ja naistega oli kõik, aga mitte oksjonitega. Müüsin oksjonil juveele, maju, klassikalist kunsti, kaasaegset kunsti, veini, kariloomi, raamatukogusid ja narkokaupmeestelt konfiskeeritud meeletuid varasid. Müüsin Mortonis, Christiesis, Sothebysis, Dorotheumis, Tajanis, Grisebachis ja Waddingtonsis. Sain pururikkaks, üheainsa haamrilöögiga tegin paljaks [[miljonär]]e: esimest, teist ja kolmandat korda. (lk 28)
* [Carretera:] "Selles erakordses endisaegses hammastikus puudub seitse [[hammas]]t. Nende omanik oli kõrget kasvu, harmoonilise kehaehitusega ja märkimisväärselt kauni näoga. Tema nimi oli Francesco Petracca, kuigi ta lasi end kutsuda [[Francesco Petrarca|Petrarca]]ks, ma arvan sellepärast, et see kõlas petriarhaalsemalt. Ta oli luuletaja ja laulukirjutaja. Logard, nagu nad kõik; tujukas, läila, ent oskaja.
:Mõni aasta tagasi avas rühm teadlasi tema [[haud|haua]], sest Itaalia valitsus tahtis teha täpse ja lõpliku koopia tema näost, et tähistada tema surma seitsmesajandat aastapäeva. [[Kolp|Kolba]] luid kokku pannes kahtlustasid teadlased, et need kondid kuulusid väga tõenäoliselt naisele. Nende kahtlus tugines minu hinnangul lihtsalt sellele, et leitud pea oli väga väike, liiga väike, et kuuluda mehele, sellele mehele. Nad lasid teha ühe roide ja ühe purihamba [[DNA]]-proovi. Mõni päev hiljem andis teadlaste rühma juht dr Caramelli avalikult teada, et testide mitmeti tõlgendatavad tulemused ei kinnitanud, kuid toetasid nende kahtlusi: oli ilmne, et keha ja pea kuulusid erinevatele isikutele, kuid kummagi sugu ei olnud võimalik kindlaks määrata. Ja kuna seda polnud võimalik kindlaks määrata, otsustati, et pea on "apokrüüfiline". Vaene Petracca." (lk 49)
* [Carretera:] "Härra [[Rousseau]] pühendas suure osa oma elust [[kõndimine|kõndimisele]]. Niisama lihtsalt: see tegelinski kõndis, nagu sõltuks tema [[samm]]udest [[inimkond|inimkonna]] heaolu. Ühel päeval läks ta tänavale jalutama ja üks [[koer]] ajas ta alla. Väidetavalt möödus koer suurel kiirusel joostes, takerdus hetkeks tema jalgadesse ja meie nurjatu lendas kraavi, mis ääristas teed tema kodu ja küla vahel. Ta kaotas kaks hammast, needsamad, mis on täna siin meie ees. Ainult kaks hammast, aga nagu ma juba ütlesin, missugused hambad! Nad on nii jubedad, et väärivad [[monument]]i. Need kaks konkreetset eksemplari näevad välja nagu [[keerdtrepid]] selgesse, endisaegadel katuga kaetud taevasse." (lk 53)
* Oksjoni läbiviimine on tegevus, mis põhjustab minus pidurdamatut [[sõltuvus]]t nagu mõnedel inimestel hasartmängud, teatud ained, seks või [[valetamine]]. Mida rohkem ma müün, seda rohkem tahan ma müüa. Kui ma olin noor, lahkusin oksjonimajast sooviga kõik hakkama panna: [[auto]]d, mida ma tänaval nägin, valgusfoorid, hooned, koerad, aeglased vanainimesed, putukad, kes hajameelselt mu vaateväljast läbi liikusid. (lk 58-59)
* [Carretera:] "Tõelised kirjanikud ei näita kunagi oma hambaid. Seevastu [[šarlatan]]id naeratavad, demonstreerides oma hammaste kurjakuulutavat poolkaart. Kontrolli järele. Otsi üles kõigi nende kirjanike fotod, kellest sa lugu pead, ja sa näed, et nende hambad jäävad alati varjatud saladuseks. Ma arvan, et ainus erand on argentiinlane Jorge Francisco Isidoro Luis. Ma olen kindel, et temast on juba teadustöid kirjutatud."
:"[[Borges]]?"
:"Seesama. Pime [[argentiinlane]]. Aga tema ei lähe arvesse, sest ta oli pime ja ei näinud, et ta naeratab."
| |||