Nigella Lawson: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|Nigella Lawson, 2012. '''Nigella Lucy Lawson''' (sündinud 6. jaanuaril 1960 Londonis) on briti gastronoom, aime- ja ajakirjanik. =="Köök"== Tsitaadid väljaandest: Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011. * Ma olen tahtnud seda raamatut kirjutada juba väga pikka aega. Esimest korda turgatas see mõte mulle pähe juba kümme aastat tagasi ja on sestsaadik tagumisel pliidiplaadil podisenud. Võib-olla pidin ma lihtsalt...' |
Resümee puudub |
||
8. rida:
* Ma olen tahtnud seda [[raamat]]ut kirjutada juba väga pikka aega. Esimest korda turgatas see [[mõte]] mulle pähe juba kümme aastat tagasi ja on sestsaadik tagumisel pliidiplaadil podisenud. Võib-olla pidin ma lihtsalt [[köök|köögis]] rohkem aega veetma, enne kui võisin sellest kirjutada. Ja kui ma ütlen "köögis", siis pean ma silmas paljusid kööke, mis kõik on olnud erinevad, kuid neid on alati ühendanud üks oluline asi: need on paigad, kus ma end kõige enam kodus tunnen. (lk xiv, sissejuhatuse algus)
* Ma tean, et vastupidist on võimatu tõestada, aga lubage mul alustada ümberpöördult ja öelda, mida see raamat ei ole. See ei ole [[käsiraamat]] või manuaal. See pole elustiilijuhend või pühendumuslik traktaat. Ja kohe päris kindlasti pole see mõeldud olema teos [[ühiskond|ühiskonna]] ajaloost, kuigi ma tõesti usun, et iga kokaraamat lõpuks ikkagi on seda: selle [[ajalugu]], mida me sööme, on vaieldamatult ka selle ajalugu, kuidas me elame ja kes me oleme. Tegelikult on käesolev raamat lihtsalt lugu minu [[armuafäär]]ist köögiga. Või mis iganes siis võiks olla see, mis vastandub hetke ikka veel kõige moodsamale žanrile - memuaaridele [[viletsus]]est -, siin see on: mugavuskroonika. (lk xiv)
* Palun kuulake mind, kuigi ma ütlen, et minu säärane fookus ei tulene usust, et [[Kokkamine|kokkamises]] peitub mingeid sisemisi [[moraal]]seid väärtusi või et selles avaldub [[eesmärk]]ide olemuslik puhtus ja juubeldamisvääriline [[voorus]]. Kindlasti mitte: mul ei tule pähegi tunda [[süütunne]]t, kui ma söön [[toit]]u, mida ma pole ise valmistanud (kuni ma sellega rahule jään) — igatahes mitte rohkem, kui tunneksin süüd [[riided|riiete]] ostmise pärast, selle asemel et neid endale ise õmmelda. Mulle tundub, et värskeltsündinud [[kirg]]likkus ja oma staatusest teadliku [[kokk|koka]] hukkamõistev [[maailmavaade]] eelnevad õnnelikule elule köögis — ja tegelikult ka sellest väljaspool. Mina ei kokka mitte sellepärast, et ma pean, vaid sellepärast, et ma tahan. Ja loomulikult on vahel aegu, kui ma seda teha ei taha. Selline on elu. Vahel on [[reaalsus]]el [[romantika]] ees eelis, ja ehkki - nagu ma juba varem ütlesin ja deklareerin nüüd uuesti, käsi südamel - minu jaoks ei ole köök paik, kust ma tahaksin [[põgenemine|põgeneda]], vaid koht, kuhu põgeneda, siis ma tunnistan, et on hetki, kui mõte söögitegemisele ei täida mind [[rõõm]]uga ega pane vaimustusest hõõguma. (lk xiv)
* Ma mõistan, miks peitub kokkamises nii palju [[hirm]]e ja miks on köök sageli [[stress]]i, mitte [[lohutus]]e paik. Ma usun, et osaliselt on selles süüdi tänapäeva meisterkoka-kultus ja veelgi enam toidab seda hüsteeriline püüd [[täiuslikkus]]e poole, mis iseloomustab ajastut, milles me elame. Mina ei ole meisterkokk. Minus tekitab õudu, kui mind nõnda nimetatakse, ja ma hakkan täiesti siiralt vastu mulle ebaõigelt omistatud [[ekspert|eksperdi]] rollile. Ma kordan veel kord ja jäängi kordama: kui me tõesti vajaksime enne kööki astumist eriettevalmistust ja eksperdioskusi, oleks [[inimkond]] juba kaua aega tagasi [[evolutsioon]]iredelilt pudenenud. (lk xvii)
| |||
