Kristiina Ross: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
 
35. rida:
* Ühte ja sama mõistet saab ühes keeles väljendada erinevate sõnadega ning üks-ühest seost mõiste ja sõna vahel tasub taga ajada ainult ranges terminoloogias. Ja põhimõtteliselt on iga mõiste tõlgitav ühest keelest teise. Aga nagu iga tõlkija teab, toimib mingil määral alati ka sõnamaagia, mille tulemusena sõnad omalt poolt mõisteid (ümber) kujundavad. Mistahes keeles mingi mõiste ekvivalendina kasutusele võetav sõna lohistab mõistesse kaasa kõik seosed, mis tal selles keeles väljaspool seda mõistet lohistamise hetkel on. Ja kui sõna tähendus üldkeeles mingil põhjusel teiseneb, hakkab see tähendusnihe ümber vormima ka sõnaga tähistatavat mõistet sellekeelses mõtlemises. (lk 71)
** Kristiina Ross, "Eesti kurjast", Vikerkaar 1-2/2014
 
 
 
45. rida ⟶ 44. rida:
 
 
* [[17. sajand]]ist on muide üks selgepiiriline ja ere stilistiline [[eesti keel]]e kihistus täiesti olemas, nimelt [[Barokk|barokne]] keel. See, juhuluules, mõnes piiblitõlkevariandis ja eriti riimilistes [[kirikulaul]]udes esile tulev keele- või stiilivariant on eesti tõlkeloos väga omanäoline ja kohati tõeliselt leidlik ning vaimukas nähtus, aga [[Blaise Pascal|Pascal]]i tõlkimiseks sealt midagi laenata pole. (lk 45)
* Struktuuri-[[võõrsõna]]de vältimisega tegelesin ka Pascali tõlkides ja mäletamisi üritasin "Mõtete" eestinduses esialgu hoiduda isegi sõnast ''religioon'', mis küll praktikas õnneks ei osutunud võimalikuks. Praegu historiseerivaid keelelisi taotlusi vaagides tundub niisugune püüe teoreetiliseltki vildakas. Võib ju vaielda, kas võõrsõnad on ilusad või mitte ja kus on nende kasutamisel mõistlik piir, aga nende vältimine lootuses eestindust seeläbi kuidagi umbmääraselt mingisse suvalisse vanemasse ajakihistusse paigutada on põhjendamatu. Meie kirjakultuuri mõjutanud saksa 17. sajandi arutluskeel oli näiteks (vähemalt mõne autori tekstides) kindlasti palju võõrsõnade-rohkem kui keskmine tänapäevane saksa- või eestikeelne tekst. Nii et võõrsõnadest (või mis tahes uuematest laenudest või uudistuletistest) hoidumine iseenesest ei tee teksti mitte kuidagi "[[vanapärasus|vanapärasemaks]]". Vastupidi, teatud vanade stiilikihistuste vahendamisel võiksid need just nimelt eriti sobilikud olla. Nagu eespool tõdetud, ei pruugi sõna või vormi keeleteaduslik vanus anda lugejale sugugi "õiget" ajalist vihjet. (lk 50)
** Kristiina Ross, [https://tolkijad.ee/wp-content/uploads/2021/10/Tolkija-haal-VIII.pdf "Aja tõlkimisest"], Tõlkija Hääl VIII, lk 42-53
 
==Välislingid==