Skulptor: erinevus redaktsioonide vahel

* Ja lõpuks Garcia, kelle eesnimi — Wolf — ei püsinud kellelgi meeles. Garcia oli mees, kes säilitas oma kahvatul näol kümnepäevast habemetüügast, mida aga kunagi ei lastud kasvada [[habe]]meks, kelle garderoob koosnes hallidest räpastest pükstest, lontis särgist ja kirjeldamatust vihmakuuest. Pahmakas sassis šatääne [[juuksed|juukseid]], jultunud tumedad [[silm]]ad, ilusad [[käed]] ja [[südametunnistus]]e asemel tühi koht — see oli Garcia. Kahe aasta eest oli ta ühel hommikul end ilmutanud Troy [[ateljee]] ukselävel [[London]]is. Ta oli sinna tassinud [[autoportree]] savivariandi, mässitud märgadesse ja räpastesse kaltsudesse. Ta astus temast mööda ateljeesse ja pakkis [[savi]]st [[pea]] lahti. Troy ja Garcia seisid seda silmitsedes vaikides. Siis küsis Troy külalise nime ja soovi. Ta vastas — "Garcia" — ja teatas, et soovib modelleerimist jätkata, kuid tal pole [[raha]]. Troy vestles temaga savipeast, andis talle kakskümmend naela ega saanud temast kunagi lõplikult lahti. Aeg-ajalt ilmus ta uuesti, vahetevahel ebasobival ajal, alati midagi näitamiseks kaasas. Kõiges muus, välja arvatud savi, polnud ta üldse kodus. Tundus, justkui oleks talle antud vaid üks väljendusvahend, kuid selle-eest ebaharilikult ilmekas. Ta oli räpane, hoolimatu, huvitunud ei millestki muust kui ainult oma tööst. Troy aitas teda, ja tasapisi hakkasid inimesed ta [[skulptuur]]e märkama. Ta alustas kivitööd. Teda kutsuti eksponeerima oma skulptuure koos New Phoenix-grupiga, ta sai juhuslikke [[tellimus]]i. Raha polnud tal kunagi ja enamiku inimeste silmis puudus ta isikul igasugune [[võlu]], kuid mõnede naiste meelest oli ta vastupandamatu ja ta kasutas nii avanevaid võimalusi jäägitult. (lk 23)▼

** [[Ngaio Marsh]], "Roimakunstnikud", tlk Mark Sinisoo, 1993▼

* Kahekümne üheksa aastaselt tundis Pauline end palju vanemana, eatuna. Aastad täis kannatlikku kivi ja savi vormimist ning vajadus olla järjekindel olid ta nagu võluväel vanaks muutnud. Ta oli rahul oma eaga. Tema tööks oli peade voolimine. Teda huvitas vaid inimpea. Tänaval ei suutnud Pauline hoiduda ainiti vahtimast võõraid inimesi. Nende kordumatud, saladuslikud, imepärased pead olid mõnikord ähvardavad, hirmutavad. Ta ei osanud väljendada tunnet, mida nad temas tekitasid. Enamasti aga pöördus ta oma töö juurde tagasi erutatult, nagu oleks veri, mis tema südamest mingi haruldase vaatepildi nägemisel välja voolas, sinna elustavalt ja õnnestavalt tagasi pöördunud. Aeg-ajalt tundis ta peaaegu talitsematut erutust, ning siis töötas ta palavikuliselt, tundide kaupa, aja möödumist märkamata. (lk 55)▼

* Iga paari aasta tagant, kui Pauline järjekordselt mõne auhinna sai või mõne järjekordse näitusega esines, ilmus ajakirjade kunstileheküljel või silmapaistvatele naistele pühendatud rubriigis temast kirjutisi. Kadunud Francis Ressneri tütar — suured fotod, mis kujutasid teda seismas ühe oma jäiga valge pea kõrval, omaenda pea kaunis nagu kunstiteos. (lk 56)▼

** [[Joyce Carol Oates]], "Kehad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 50-71▼