Sinine: erinevus redaktsioonide vahel

 

==Proosa==

* ...kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu.

 

* [[Oktoober|Oktoobris]], kui [[Niilus]]e veed kogu Egiptuse üle ujutavad, on see [[madu]] vetesinist värvi, [[veebruar]]is aga, kui jõeorg kattub kevadise taimestikuga, on ta [[roheline]], sinine triip piki [[selg]]a ja suur hulk siniseid soonekesi [[pea]]s, - need on deltat läbivad kanalid. [[Märts]]is muutub sinine triip kitsamaks ja mao [[nahk]] sillerdab [[päike]]se paistel valmivate viljade kullast. [[Juuni]] algul, [[põud|põua]] ja [[tolm]]u käes, paistab Niilus vaevalt märgatava sinise triibukesena mao kehal, mida katab [[hall]] [[tolm]]ukord nagu leinaloor.

** [[Bolesław Prus]], "Vaarao". Tõlkinud Paul Viiding. 2. trükk, Tallinn: Kunst, 1997, lk 8

 

* Kui kesk[[talv]]el [[külm]] õige pakaseks läheb, raputab vangistatud [[Peipsi]] oma ahelaid. Ta tummast, [[jää]] kütke all vaikivast põuest kõlavad suurtüki-sarnased paugud ja mõõtmata lumelagedal tulevad sinised viirud nähtavale — sinav [[vesi]] paistab [[rand|rannas]] olevale vaatajale silma, esiti lai kraavisarnane, läheb aga kaugemale jõudes ikka kitsamaks ja kaob viimaks kui sinine [[niit]], kui juuksekarv halli taevalaotuse sisse ära.

 

* Jah, see Ramilda oleks nagu [[pilt]], mis ta nägi näitusel: tühi liiva[[kõrb]] helendavalt [[punane|punase]] taeva all ja kuski pleegivad valged luud — muud ei midagi. Või see teine pilt: pikk, pisut kookus üksik [[puu]], lehetops ladvas, kummardub madalate põõsaste üle. Aga kõrgel ülal keerleb [[kotkas]] ja vahib alla põõsastikku, nagu peaks seal midagi olema. Taevas sinine-sinine. Niisugune on Ramilda ja sellepärast ei tule Indrekul kunagi mõttesse, on tal [[särk]] seljas või missugune see on.

 

 

* Või nagu rändaja põlgab sirget tolmust maan[[tee]]d ja sellele eelistab rohtunud [[mets]]arada, nii on minulegi ürikute tolmust armsam legendide sinine [[udu]]. lk 7

 

* See oli seitsme või kaheksa aastane, kõhn ja kahvatu jumega, mille tõttu ta tumedad silmad näisid veelgi suuremad kitsas näos. Puhas helesinine kleit laskis aimata, et ta pidi olema värvali tütar, kellele midagi ei maksnud ka kulunud ürpi korraks värvipatta heita.

 

* Silmapiiril on meri indigosinine. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste [[kollane|kollaste]] kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav päikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur vesi kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu taevas on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab taevas värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm.

** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Varrak 1996, lk 8

 

* Sinine on lihtsalt kõige ilusam, kõige tõsisem, kõige sügavam värv. Üks sinine on minu jaoks ülipidulik: sügav-sügav sinine. Sinine peab pildis olema, muidu ma ei tunne, et pildi maalimine oleks õigustatud. Pilte saan siis teha, kui olen ääreni täis tõsine ja see tahab välja tulla, ei taha enam sees püsida. Vahel, kui ma saan kõige sinisema pildi, siis ma olen hetkeks rahul. Mida tõsisem, seda sinisem.