Gulagi arhipelaag: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
11. rida:
*Sügisel aga, kui Oktoobri 20. aastapäevaks oodati lootusrikkalt suurt üldist amnestiat, lisas naljahammas [[Stalin]] [[Paragrahv 58|kriminaalkoodekssisse]] seninägematud karistusmäärad – 15, 20 ja 25 aastat.
** lk 63
*Kõik, kes olid jäänud okupeeritud territooriumile, tahtsid siiski elada ja tegutsesid ning võisid koos igapäevasega leivaga teoreetiliselt välja teenida ka tulevase kuriteokoosseisu: kui mitte just kodumaa reetmise, siis vähemalt vaenlase abistamise. Aga praktiliselt piisas siiski sellest, kui märgiti okupeeritud territooriumil viibimine ära passi seerias, kõikide arreteerimine poleks olnud majanduslikult otstarbekas – liiga laialdased maa-alad oleksid jäänud inimtühjaks. Üldise teadlikkuse tõstmiseks piisas sellest, kui istuma panna vaid mingi protsent – süüdlasi, poolsüüdlasi, veerandsüüdlasi ja neid, kes nendega ühel nööril pesu kuivatasid.
** lk 73
*Ja veel oleks väär omistada 37-ndale aastale "avastust", et süüdistatava ülestunnistus on tähtsam kui ükski tõend või fakt. See seisukoht kujunes välja juba 20-ndatel aastatel. 1937. aastat aga tähistab lihtsalt [[Võšinski]] hiilgava õpetuse küpsemine. Muide, tol ajal tutvustati seda ainult uurijatele ja prokuröridele, et kinnitada nende vaimu, meie aga kõik ülejäänud, saime sellest teada alles kakskümmend aastat hiljem, alles siis, kui seda hakati ajaleheartiklite kõrvallausetes ja alalõikudes hukka mõistma nagu ammu ja laialt teadaolevat asja.
| |||