Unustamine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
53. rida:
* Ema ütles mul targalt: "Kui sa kord juba [[abielu]]s oled, avastad, et parim, mis sa võid teha, on hoolitseda laste eest ning korraldada peoõhtuid. Tee inimestele head, toida neid, räägi nendega, hoia neid soojas. Kõik muu unusta." Ta mõtles selle all armastust, seda, et armastus tuli unustada. Ema püüdis mind aidata vabaneda [[ängistus]]est, mida tundsin abielule mõeldes. Mul oli aeg abielluda, tema rääkis mulle sellest, millele tuli mõelda ja mis tuli unustada. (lk 20)
** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26
 
 
* [[Cicero]] pidas ajalookirjutust relvaks unustamise vastu. See sõnastus kivines ''topos''<nowiki>'</nowiki>eks ja oli kuni varase uusajani kesksel kohal historiograafiliste kirjutiste [[eneseteadvus]]es. Selles eneseteadvuses jätkas kirjalik ajalookirjutus suulise ajaloopärimuse "kirjutamist": [[kroonik]]ud kirjutasid üles möödaniku kangelaste ja kuningate teod (''res gestae''), mida ülistasid lauludes [[bard]]id, et päästa neid unustusest ja säilitada lahkunutest austusväärset mälestust. See ajaloo ja mälu sulandumine müüdis on nii suulise ajalookultuuri kui ka varaste riikide ajalookirjutuse tunnus. (lk 55)
** [[Aleida Assmann]], "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", Mari Tarvas, 2021
 
==Luule==