Mälu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
47. rida:
* Looja on mulle andnud hea mälu. Ja kuigi paljud [[mälestus]]ed on saanud mu hingele [[piits]]aks, ei tahaks ma midagi olla [[unustamine|unustanud]]. See on ju minu [[elu]]. Ja mis olen unustanud, seda ma polegi nagu elanud. See oli siis nagu [[Unenägu|uni]], mis ärgates kohe ununes. (lk 4)
** [[Alma Teder]], "Elu õpilane", 1. osa, 1995
* Ajaloo ja mälu [[antagonism]] ei ole üldse universaalne, vaid sellel endalgi on oma [[ajalugu]]. Ajalugu ja mälu lahknesid teineteisest ning avastasid teisest enda vastandi alles siis, kui 19. sajandil tekkis ajalooteadus kui professionaalne <!--//-->diskursus. Kõikide ajalookirjutuse varaste vormide puhul kehtib see, et nad pidasid ennast mälestuse vormiks, mälestuste säilitajaks. Seetõttu lähevad vanal ajal mõisted "ajalugu" ja "mälu" teineteiseks üle. Alates antiikajast kuni uusajani rõhutati ajalookirjutuse keskse funktsioonina pidevalt mälufunktsiooni. Historiograafia ülesandeks oli legitimeerida dünastia, institutsiooni või riigi "päritolu" ja mälu ning dokumenteerida selle kestvust, tõendada auväärset minevikku. Ajalookirjutuse esmane funktsioon oli see, mida nimetatakse uue terminiga "ajaloo-" või "minevikupoliitikaks": oluline oli luua mälu, mis "autoriteedi teenijannana" oli poliitilise kogukonna vundamendiks ja kaasaja valitsejate võimuhuvide toeks. (lk 54-55)
* [[Cicero]] pidas ajalookirjutust relvaks [[Unustamine|unustamise]] vastu. See sõnastus kivines ''topos''<nowiki>'</nowiki>eks ja oli kuni varase uusajani kesksel kohal historiograafiliste kirjutiste [[eneseteadvus]]es. Selles eneseteadvuses jätkas kirjalik ajalookirjutus suulise ajaloopärimuse "kirjutamist": [[kroonik]]ud kirjutasid üles möödaniku kangelaste ja kuningate teod (''res gestae''), mida ülistasid lauludes [[bard]]id, et päästa neid unustusest ja säilitada lahkunutest austusväärset mälestust. See ajaloo ja mälu sulandumine müüdis on nii suulise ajalookultuuri kui ka varaste riikide ajalookirjutuse tunnus. (lk 55)
** [[Aleida Assmann]], "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", Mari Tarvas, 2021
==Luule==
| |||