Alison Lurie: erinevus redaktsioonide vahel

* KENNETH: Kolledžiõued kubisevad kulunud sõnadest rohkem kui kulunud kujunditest. Pealegi ei talla maalikunstnikel ja skulptoritel pidevalt kandadel neist arvulises ülekaalus olevad kriitikud, nagu see sünnib kirjanikega enamikus inglise keele kateedrites. Meid ei sunnita pidama sissejuhatavaid loenguid, passima eksamitel, parandama referaate ja lugema kursusetöid. Minu ainus töö on õpetada maalimist. (lk 37)

* Ühtlasi on mul vedanud, ei olen avangardistlik kirjanik. Tava­liselt varustab mind vajaliku ainesega elu ise: mul ei ole vaja oma eluringist välja minna uusi kogemusi ja teravaid elamusi otsima. Samas kui Gerry tunneb endal kohustust avardada oma teadvust igas võimalikus suunas. Ta kirjeldas meile kaht LSD-tretti, mis ta kaasa on teinud, ja oli ilmne, ei need olid ametireisid, et ta ei olnud "pilves" mitte kui turist või naudinguotsija, vaid erialasest kohustusest. Samasugusel tõsisel, andunud moel on ta proovinud joogat, Reichi ja Jungi analüüsi, paastumist ja meditatsiooni, homoseksualismi, langevarjuhüppeid ja autohüpnoosi - oma elamusi alati hoolikalt talletades. Nagu siingi kaks aastat tagasi: saanud teada, et Charles Bell ronib igal hommikul enne sööki männi otsa, tundis Gerry, et ka tema peab männi otsa ronima, vähemasti ühe korra. (lk 37-38)

* Ligi kakskümmend aastat olin ma mõelnud, mingil ebamäärasel moel, et kui mul peaks raamat ilmuma, "läheb kõik korda". Ma uskusin seda täpselt nii, nagu tüdrukud usuvad, et pärast pulmi elavad nad igavesti õnnelikult. (Minagi mõtlesin kord nii.) Mul oli mingi kujutlus, et sealtpeale meeldin ma maailmale rohkem; ja kui selgus, et suurem osa maailmast ei pannud kogu seika tähelegi ning ülejäänud osale meeldisin ma, kui üldse meeldisingi, siis endisest vähem, tundsin ma end petetuna. (lk 47)