Alison Lurie: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
6. rida:
Alison Lurie, "Tõelised inimesed". Tõlkinud Meelike Palli. [[LR]] 14-16 1992
 
* Nüüdseks on mulle [[reeglid]] selged. Caroline’i lauas istutakse esimesel õhtul[[õhtu]]l ja viimasel õhtul ja viisakuse[[viisakus]]e mõttes paar korda ka vahepeal. Siin valitseb eriline käitumislaad; suud[[suu]]d tupsutatakse sagedamini ja taktitundelisemadtaktitundelisemalt, süüakse väiksemate suutäitega. Üle kõige kehtib siin eriline vestlusmaneer; mingi formaalne, muretu, ent (vähemalt mõnegi esituses) kohmakas naljatlemine. Ma pole väljaspool Illyriat midagi niisugust kuulnud, raamatutest[[raamat]]utest lugenud aga küll — [[Edith WhartoniWharton]]i humoristlikud stseenid või varasem James. Vesteldakse teatud ettekirjutatud teemadel: paikkonna [[ajalugu|ajaloost]]; geograafiast[[geograafia]]st, botaanikast[[botaanika]]st ja meteoroloogiast[[meteoroloogia]]st; ning räägitakse uudiseid[[uudis]]eid (ainult mitte skandaalseid) endiste külastajate kohta. Nende kirjanike, kunstnike ja muusikute nimesid, kes pole kunagi siin viibinud, ei mainita.
:Vestluse[[Vestlus]]e juurde kuulub silmatorkav teatraalne toon. Osaliselt sellepärast, et Caroline kuuleb halvasti, nii et me kõik peame rääkima ebaloomulikult valjusti. Me just nagu improviseeriksime sellesse ruumi sobivat dialoogi[[dialoog]]i, jäljendaksime vaimukusi ja komplimente[[kompliment]]e, mida kuuekümne aasta eest tõid siin kuuldavale kunstnikud[[kunstnik]]ud ja luuletajad[[luuletaja]]d, kellele esimesena langes osaks Moffatite [[külalislahkus]]. Või kõnelevad meie kaudu hoopis nende vaimud nagu kõhurääkijad[[kõhurääkija]]d? Mis ilmselt seletabki tõsiasja, et pärast söögisaalist lahkumist nõuab suurt pingutust räägitust midagi meenutada. (Selle üritamine oleks igatahes hea treening.) (lk 10)
* Ühiskonna normid sündsusetuse[[sündsusetus]]e suhtes on minu kolledžiaastatega võrreldes aga pea peale pööratud. Praegu võib [[kirjanik]] trükkida lasta või avalikul esinemisel ette kanda ridu, mida ta tavalises seltskonnas ei söandaks välja öelda. (lk 11-12)
* TEDDY: On teatud tüüp naiskunstnikke, kaugeltki mitte kõik, aga mõned, kes hakkavad tegema ilusaid pilte sellepärast, et on kaotanud lootuse[[lootus]]e oma [[nägu|näo]] juures värvimisega asja parandada. (lk 14)
* Leonard meeldib mulle ka, ehkki ma kriitikuid[[kriitik]]uid üldiselt ei usalda. Eks ta kaldugi pisut {{sõrendus|kritiseerima}}, vigadele osutama. (Kui ma märkisin, et Illyria on nagu [[Eeden]], ütles tema: "Jah, ja sama­sugused "Mitte puutuda" sildid ripuvad iga asja küljes.") Aga tema silmis vähemalt ei ole, nagu kriitikute puhul enamasti on, iga kirjanik vääramatu pahe: käpardist [[käsitööline]], keda on õnnistatud küll visaduse[[visadus]]e ja vilumusega[[vilumus]]ega, ent mitte just erilise taibu ja maitsega, kodus töötav pusija, tõepoolest, kelle toodang nõuab viimistlust ja pakendit, et kõlbaks tarbijale[[tarbija]]le pakkuda. (lk 20)
* Kui Westfordis keegi ütleb, et ma näen kirjaniku moodi välja, on mu esimene reaktsioon siiski järele vaadata, ega mul sukasilmad ei jookse või näpud tindised pole — sest just seda tavaliselt mõeldaksegi. Inimesed on märganud, või usuvad olevat märganud, mõra minu maskeeringus konservatiivselt võluvaks, hästi riietatud kindlustusametnikuprouaks. Mis polegi õieti maskeering, vaid pool tõde.
:Naiskirjanik. Miks peaks see mind üldse häirima? Kas mind häirib, et ma olen kirjanik? Või et ma olen [[naine]]? (lk 21)
* Küllap on igal kirjanikul kujuteldav ideaallugeja, visandlik jumalasarnane kuju, kes muigab iga tema nalja peale, tabab iga vihjet[[vihje]]t, mäletab ja mõistab kõike. Temaga päriselt kohtuda ei loodetagi. (lk 23)
* Muist Kennethi lootustandvamaid [[üliõpilane|üliõpilasi]] olevat loobunud tema tundidest ühe külalisõppejõust popkunstniku Bill Eatsi kasuks ning liimivat nüüd radiaatorite külge angooraküüliku karvu ja tegevat kohalikust telefoniraamatust[[telefoniraamat]]ust kaheteistkümne jala pikkusi pornograafilisi kollaaže[[kollaaž]]e. Ning isegi järelejäänud olevat muutunud võimatuks.
:KENNETH: Sel kevadel oli mul modelli tunnis üks tüdruk, kes selle asemel, et modelli[[modell]]i joonistada, kinnitas lõuendile terve portsu värvilappe ja kallas neile otsa purgitäie värnitsat. "Mis see peaks olema?" küsisin ma temalt. "Mulle tundub, et tasapind on oma võimalused[[võimalus]]ed ammendanud," vastas tema.
:Hakkasin selle jutu peale tahtmatult naerma, ja selle peale, kuidas Kenneth oma üliõpilast järele tegi; tema ise ei naernud. "Ei, ei," ütles ta kõlatult. "Asi on läinud liiga kaugele, et olla koomiline." Ma vaatasin teda ja mul tekkis tunne, et näen katastroofist[[katastroof]]ist eluga pääsenut, kes istub minu sohval[[sohva]]l nagu esmaabipunkti koikul, pooloimetu ja segaduses[[segadus]]es. (lk 24)
* Ma ei ole olnud ühelgi [[New York|New Yorgi]] peol, kus tõelisi kunstnikke poleks üles kaalunud kriitikud, toimetajad[[toimetaja]]d, kirjastajad[[kirjastaja]]d, kollektsionäärid[[kollektsionäär]]id, kaubitsejad ja agendid. Pluss muidugi nende naised ja armukesed[[armuke]]sed ning kõik need päris- ja poolripakil plikad, keda Kennethi sõbrad nimetavad "tibudeks". (lk 27)
* Oma lapselikus naiivsuses[[naiivsus]]es olin ikka kujutlenud, et kindlasti on tohutult tore olla [[autor]]. Mulle ei tulnud pähegi, et kui ma selleks kord saan, lakkan ma paljude silmis olemast inimolend. Keegi ei olnud mulle kunagi rääkinud kirjanduse[[kirjandus]]e kõige hullemast tööstuslikust ohust: tuntuse mürkgaasist, mida levib iga kirjaniku ümber võrdeliselt tema eduga[[edu]]ga.
:Ma ei püüa väita, nagu ohustaks see gaas hingamist ja edevusest[[edevus]]est või eneseteadvusest mindaks paiste, mis varem või hiljem hävitab loomingu[[looming]]u. Aga kui autor ise ongi immuunne, kannatavad tema teosed, sest on hävinud tema kui [[vaatleja]] [[anonüümsus]]. Ümbritsevad inimesed hingavad seda gaasi sisse ning nende [[käitumine]] tema juuresolekul moondub, nagu viibiksid nad [[kaamera]] ees. Tõeliselt kuulsal kirjanikul õnnestub haruharva kohata kedagi, kes ei oleks teadlikult kuulsa kirjanikuga kohtumise ebaloomulikus seisundis. (lk 29)
* Ann Landers väidab, et mehed ei abiellu tüdru­kutega, keda nad ei austa, aga kunstnikud ja kirjanikud abiellu­vad küll. Mõni neist, tõsi, kordab seda umbes kümneaastase vahega ikka ja uuesti, unustades iga kord, et tibudest[[tibu]]dest saavad paratamatult kanad[[kana]]d. (lk 34)
* KENNETH: Kolledžiõued kubisevad kulunud sõnadest rohkem kui kulunud kujunditest[[kujund]]itest. Pealegi ei talla maalikunstnikel ja skulptoritel[[skulptor]]itel pidevalt kandadel neist arvulises ülekaalus olevad kriitikud, nagu see sünnib kirjanikega enamikus [[inglise keelekeel]]e kateedrites. Meid ei sunnita pidama sissejuhatavaid loenguid[[loeng]]uid, passima eksamitel[[eksam]]itel, parandama referaate ja lugema kursusetöid. Minu ainus töö on õpetada maalimist. (lk 37)
* Ühtlasi on mul vedanud, eiet olen avangardistlik kirjanik. Tava­liselt varustab mind vajaliku ainesega elu ise: mul ei ole vaja oma eluringist välja minna uusi kogemusi[[kogemus]]i ja teravaid elamusi[[elamus]]i otsima. Samas kui Gerry tunneb endal kohustust[[kohustus]]t avardada oma teadvust[[teadvus]]t igas võimalikus suunas. Ta kirjeldas meile kaht [[LSD]]-tretti, mis ta kaasa on teinud, ja oli ilmne, ei need olid ametireisid, et ta ei olnud "pilves" mitte kui [[turist]] või naudinguotsija, vaid erialasest kohustusest. Samasugusel tõsisel, andunud moel on ta proovinud joogat[[jooga]]t, Reichi ja [[Carl Gustav Jung|Jungi]] analüüsi, paastumist[[paast]]umist ja meditatsiooni[[meditatsioon]]i, homoseksualismi[[homoseksualism]]i, [[langevarjuhüpe|langevarjuhüppeid]] ja autohüpnoosi - oma elamusi alati hoolikalt talletades. Nagu siingi kaks aastat tagasi: saanud teada, et Charles Bell ronib igal hommikul enne sööki [[mänd|männi]] otsa, tundis Gerry, et ka tema peab männi otsa ronima, vähemasti ühe korra. (lk 37-38)
* TEDDY: Tegelikult, nagu me kõik teame, ei suuda moodsat muusikat kuulata keegi peale muusikute[[muusik]]ute endi. Tavaline haritud inimene, isegi kui tal on sügavamaid teadmisi kunstis[[kunst]]is ja kirjanduses, ei ole enamasti Bartókist tolligi kaugemale saanud, ega saa saamagi. Ometi arvavad nad kõik, et peavad teesklema. (lk 38)
* Ligi kakskümmend aastat olin ma mõelnud, mingil ebamäärasel moel, et kui mul peaks raamat ilmuma, "läheb kõik korda". Ma uskusin seda täpselt nii, nagu tüdrukud usuvad, et pärast pulmi[[pulm]]i elavad nad igavesti õnnelikult. (Minagi mõtlesin kord nii.) Mul oli mingi kujutlus, et sealtpeale meeldin ma maailmale rohkem; ja kui selgus, et suurem osa maailmast ei pannud kogu seika tähelegi ning ülejäänud osale meeldisin ma, kui üldse meeldisingi, siis endisest vähem, tundsin ma end petetuna. (lk 47)
* Ma olen süüdistanud Anna Mayd selles, et ta toob inimestes ühe! või teisel viisil esile halvima — nii, nagu lllyria toob nendes esile parima. Kuid mõnel puhul on seda halvimat
õige lihtne esile tuua: edevus, [[lapsikus]] ja [[agressiivsus]] on pealispinnale õige lähedal, [[sarm]] või head kombed katavad seda imeõhukese kihina. (lk 51)