Alison Lurie, "Tõelised inimesed". Tõlkinud Meelike Palli. [[LR]] 14-16 1992
* Nüüdseks on mulle [[reeglid]] selged. Caroline’i lauas istutakse esimesel õhtul[[õhtu]]l ja viimasel õhtul ja viisakuse[[viisakus]]e mõttes paar korda ka vahepeal. Siin valitseb eriline käitumislaad; suud[[suu]]d tupsutatakse sagedamini ja taktitundelisemadtaktitundelisemalt, süüakse väiksemate suutäitega. Üle kõige kehtib siin eriline vestlusmaneer; mingi formaalne, muretu, ent (vähemalt mõnegi esituses) kohmakas naljatlemine. Ma pole väljaspool Illyriat midagi niisugust kuulnud, raamatutest[[raamat]]utest lugenud aga küll — [[Edith WhartoniWharton]]i humoristlikud stseenid või varasem James. Vesteldakse teatud ettekirjutatud teemadel: paikkonna [[ajalugu|ajaloost]]; geograafiast[[geograafia]]st, botaanikast[[botaanika]]st ja meteoroloogiast[[meteoroloogia]]st; ning räägitakse uudiseid[[uudis]]eid (ainult mitte skandaalseid) endiste külastajate kohta. Nende kirjanike, kunstnike ja muusikute nimesid, kes pole kunagi siin viibinud, ei mainita.
:Vestluse[[Vestlus]]e juurde kuulub silmatorkav teatraalne toon. Osaliselt sellepärast, et Caroline kuuleb halvasti, nii et me kõik peame rääkima ebaloomulikult valjusti. Me just nagu improviseeriksime sellesse ruumi sobivat dialoogi[[dialoog]]i, jäljendaksime vaimukusi ja komplimente[[kompliment]]e, mida kuuekümne aasta eest tõid siin kuuldavale kunstnikud[[kunstnik]]ud ja luuletajad[[luuletaja]]d, kellele esimesena langes osaks Moffatite [[külalislahkus]]. Või kõnelevad meie kaudu hoopis nende vaimud nagu kõhurääkijad[[kõhurääkija]]d? Mis ilmselt seletabki tõsiasja, et pärast söögisaalist lahkumist nõuab suurt pingutust räägitust midagi meenutada. (Selle üritamine oleks igatahes hea treening.) (lk 10)
* Ühiskonna normid sündsusetuse[[sündsusetus]]e suhtes on minu kolledžiaastatega võrreldes aga pea peale pööratud. Praegu võib [[kirjanik]] trükkida lasta või avalikul esinemisel ette kanda ridu, mida ta tavalises seltskonnas ei söandaks välja öelda. (lk 11-12)
* TEDDY: On teatud tüüp naiskunstnikke, kaugeltki mitte kõik, aga mõned, kes hakkavad tegema ilusaid pilte sellepärast, et on kaotanud lootuse[[lootus]]e oma [[nägu|näo]] juures värvimisega asja parandada. (lk 14)
* Leonard meeldib mulle ka, ehkki ma kriitikuid[[kriitik]]uid üldiselt ei usalda. Eks ta kaldugi pisut {{sõrendus|kritiseerima}}, vigadele osutama. (Kui ma märkisin, et Illyria on nagu [[Eeden]], ütles tema: "Jah, ja samasugused "Mitte puutuda" sildid ripuvad iga asja küljes.") Aga tema silmis vähemalt ei ole, nagu kriitikute puhul enamasti on, iga kirjanik vääramatu pahe: käpardist [[käsitööline]], keda on õnnistatud küll visaduse[[visadus]]e ja vilumusega[[vilumus]]ega, ent mitte just erilise taibu ja maitsega, kodus töötav pusija, tõepoolest, kelle toodang nõuab viimistlust ja pakendit, et kõlbaks tarbijale[[tarbija]]le pakkuda. (lk 20)
* Kui Westfordis keegi ütleb, et ma näen kirjaniku moodi välja, on mu esimene reaktsioon siiski järele vaadata, ega mul sukasilmad ei jookse või näpud tindised pole — sest just seda tavaliselt mõeldaksegi. Inimesed on märganud, või usuvad olevat märganud, mõra minu maskeeringus konservatiivselt võluvaks, hästi riietatud kindlustusametnikuprouaks. Mis polegi õieti maskeering, vaid pool tõde.
:Naiskirjanik. Miks peaks see mind üldse häirima? Kas mind häirib, et ma olen kirjanik? Või et ma olen [[naine]]? (lk 21)
* Küllap on igal kirjanikul kujuteldav ideaallugeja, visandlik jumalasarnane kuju, kes muigab iga tema nalja peale, tabab iga vihjet[[vihje]]t, mäletab ja mõistab kõike. Temaga päriselt kohtuda ei loodetagi. (lk 23)
* Muist Kennethi lootustandvamaid [[üliõpilane|üliõpilasi]] olevat loobunud tema tundidest ühe külalisõppejõust popkunstniku Bill Eatsi kasuks ning liimivat nüüd radiaatorite külge angooraküüliku karvu ja tegevat kohalikust telefoniraamatust[[telefoniraamat]]ust kaheteistkümne jala pikkusi pornograafilisi kollaaže[[kollaaž]]e. Ning isegi järelejäänud olevat muutunud võimatuks.
:KENNETH: Sel kevadel oli mul modelli tunnis üks tüdruk, kes selle asemel, et modelli[[modell]]i joonistada, kinnitas lõuendile terve portsu värvilappe ja kallas neile otsa purgitäie värnitsat. "Mis see peaks olema?" küsisin ma temalt. "Mulle tundub, et tasapind on oma võimalused[[võimalus]]ed ammendanud," vastas tema.
:Hakkasin selle jutu peale tahtmatult naerma, ja selle peale, kuidas Kenneth oma üliõpilast järele tegi; tema ise ei naernud. "Ei, ei," ütles ta kõlatult. "Asi on läinud liiga kaugele, et olla koomiline." Ma vaatasin teda ja mul tekkis tunne, et näen katastroofist[[katastroof]]ist eluga pääsenut, kes istub minu sohval[[sohva]]l nagu esmaabipunkti koikul, pooloimetu ja segaduses[[segadus]]es. (lk 24)
* Ma ei ole olnud ühelgi [[New York|New Yorgi]] peol, kus tõelisi kunstnikke poleks üles kaalunud kriitikud, toimetajad[[toimetaja]]d, kirjastajad[[kirjastaja]]d, kollektsionäärid[[kollektsionäär]]id, kaubitsejad ja agendid. Pluss muidugi nende naised ja armukesed[[armuke]]sed ning kõik need päris- ja poolripakil plikad, keda Kennethi sõbrad nimetavad "tibudeks". (lk 27)
* Oma lapselikus naiivsuses[[naiivsus]]es olin ikka kujutlenud, et kindlasti on tohutult tore olla [[autor]]. Mulle ei tulnud pähegi, et kui ma selleks kord saan, lakkan ma paljude silmis olemast inimolend. Keegi ei olnud mulle kunagi rääkinud kirjanduse[[kirjandus]]e kõige hullemast tööstuslikust ohust: tuntuse mürkgaasist, mida levib iga kirjaniku ümber võrdeliselt tema eduga[[edu]]ga.
:Ma ei püüa väita, nagu ohustaks see gaas hingamist ja edevusest[[edevus]]est või eneseteadvusest mindaks paiste, mis varem või hiljem hävitab loomingu[[looming]]u. Aga kui autor ise ongi immuunne, kannatavad tema teosed, sest on hävinud tema kui [[vaatleja]] [[anonüümsus]]. Ümbritsevad inimesed hingavad seda gaasi sisse ning nende [[käitumine]] tema juuresolekul moondub, nagu viibiksid nad [[kaamera]] ees. Tõeliselt kuulsal kirjanikul õnnestub haruharva kohata kedagi, kes ei oleks teadlikult kuulsa kirjanikuga kohtumise ebaloomulikus seisundis. (lk 29)
* Ann Landers väidab, et mehed ei abiellu tüdrukutega, keda nad ei austa, aga kunstnikud ja kirjanikud abielluvad küll. Mõni neist, tõsi, kordab seda umbes kümneaastase vahega ikka ja uuesti, unustades iga kord, et tibudest[[tibu]]dest saavad paratamatult kanad[[kana]]d. (lk 34)
* KENNETH: Kolledžiõued kubisevad kulunud sõnadest rohkem kui kulunud kujunditest[[kujund]]itest. Pealegi ei talla maalikunstnikel ja skulptoritel[[skulptor]]itel pidevalt kandadel neist arvulises ülekaalus olevad kriitikud, nagu see sünnib kirjanikega enamikus [[inglise keelekeel]]e kateedrites. Meid ei sunnita pidama sissejuhatavaid loenguid[[loeng]]uid, passima eksamitel[[eksam]]itel, parandama referaate ja lugema kursusetöid. Minu ainus töö on õpetada maalimist. (lk 37)
* Ühtlasi on mul vedanud, eiet olen avangardistlik kirjanik. Tavaliselt varustab mind vajaliku ainesega elu ise: mul ei ole vaja oma eluringist välja minna uusi kogemusi[[kogemus]]i ja teravaid elamusi[[elamus]]i otsima. Samas kui Gerry tunneb endal kohustust[[kohustus]]t avardada oma teadvust[[teadvus]]t igas võimalikus suunas. Ta kirjeldas meile kaht [[LSD]]-tretti, mis ta kaasa on teinud, ja oli ilmne, ei need olid ametireisid, et ta ei olnud "pilves" mitte kui [[turist]] või naudinguotsija, vaid erialasest kohustusest. Samasugusel tõsisel, andunud moel on ta proovinud joogat[[jooga]]t, Reichi ja [[Carl Gustav Jung|Jungi]] analüüsi, paastumist[[paast]]umist ja meditatsiooni[[meditatsioon]]i, homoseksualismi[[homoseksualism]]i, [[langevarjuhüpe|langevarjuhüppeid]] ja autohüpnoosi - oma elamusi alati hoolikalt talletades. Nagu siingi kaks aastat tagasi: saanud teada, et Charles Bell ronib igal hommikul enne sööki [[mänd|männi]] otsa, tundis Gerry, et ka tema peab männi otsa ronima, vähemasti ühe korra. (lk 37-38)
* TEDDY: Tegelikult, nagu me kõik teame, ei suuda moodsat muusikat kuulata keegi peale muusikute[[muusik]]ute endi. Tavaline haritud inimene, isegi kui tal on sügavamaid teadmisi kunstis[[kunst]]is ja kirjanduses, ei ole enamasti Bartókist tolligi kaugemale saanud, ega saa saamagi. Ometi arvavad nad kõik, et peavad teesklema. (lk 38)
* Ligi kakskümmend aastat olin ma mõelnud, mingil ebamäärasel moel, et kui mul peaks raamat ilmuma, "läheb kõik korda". Ma uskusin seda täpselt nii, nagu tüdrukud usuvad, et pärast pulmi[[pulm]]i elavad nad igavesti õnnelikult. (Minagi mõtlesin kord nii.) Mul oli mingi kujutlus, et sealtpeale meeldin ma maailmale rohkem; ja kui selgus, et suurem osa maailmast ei pannud kogu seika tähelegi ning ülejäänud osale meeldisin ma, kui üldse meeldisingi, siis endisest vähem, tundsin ma end petetuna. (lk 47)
* Ma olen süüdistanud Anna Mayd selles, et ta toob inimestes ühe! või teisel viisil esile halvima — nii, nagu lllyria toob nendes esile parima. Kuid mõnel puhul on seda halvimat
õige lihtne esile tuua: edevus, [[lapsikus]] ja [[agressiivsus]] on pealispinnale õige lähedal, [[sarm]] või head kombed katavad seda imeõhukese kihina. (lk 51)
|