Alison Lurie: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
27. rida:
* Ma olen süüdistanud Anna Mayd selles, et ta toob inimestes ühe! või teisel viisil esile halvima — nii, nagu lllyria toob nendes esile parima. Kuid mõnel puhul on seda halvimat
õige lihtne esile tuua: edevus, [[lapsikus]] ja [[agressiivsus]] on pealispinnale õige lähedal, [[sarm]] või head kombed katavad seda imeõhukese kihina. (lk 51)
* Tõepoolest, ma tahaksin kirjutada neid jutte, mida ma olen mõttes kandnud ja seejärel kõrvale heitnud, sesl nad võiksid kedagi vapustada või solvata: lllyriast ja Paulast, kindlustustöötajatest ja Westfordi Elukindlustusest ja oma perekonnast.
:Ainult et ma mõistagi ei saa.
:Ma olin naeratanud ja sisimas vastu vaielnud, kui Gerry ütles, et mul on patroon, nagu oli kirjanikel seitsmeteistkümnendal ja kaheksateistkümnendal sajandil. Tegelikult on see tõsi. Clark ja kõik need teised on mulle patroonid just niisama palju, kui nood Inglise lordid olid [[Dryden]]ile ja Pope’ile. Ning minu kirjutised väljendavad sõltuvusi täpselt nagu nende omad. Seal on sedasama häirida võivate teemade vältimist, sedasama labast või peent elulaadi ülistamist, kiitust nende voorustele (usaldatavusele, heale maitsele, õiglusele, mõõdukusele) ning pimedust nende puuduste suhtes.
:Lootusetu. Kogu asi on lootusetu. (lk 89)
* Kõige rabavama märkuse tegi Nick siis, kui rääkisin talle, milline lootusetu tunne mul on ja et kavatsen kirjutamisest loobuda. Temal olevat jäänud mulje, et ma olengi seda juba teinud. Ta ei pidanud silmas vaeva, mida olen oma tööga näinud siin, või tänavu kevadel kodus. Tema mõtles seda, et kui ma otsustasin jätta kirjutamata jutud, mis võiksid valmistada piinlikkust Clarkile ja lastele, ma loobusingi tõsiselt kirjutamast. Mis on muide tõsi. Ja see ei juhtunud üleöö. Ma olen tsenseerinud end järk-järgult juba aastaid sedamööda, kuidas lapsed õppisid lugema, kuidas Clarki tähtsus ümbruskonna silmis tõusis, kuidas mu jutte hakati avaldama enamloetavates ajakirjades.
:Ma olen sellest juba rääkinud. Aga praegu märkan midagi veelgi rahutumaks tegevat. Nimelt olen ma aja jooksul hakanud vältima tegemast — vahel isegi nägemast — asju, millest ma ei saa kirjutada. (lk 94)
{{JÄRJESTA:Lurie, Alison}}
| |||