Helga Pärli-Sillaots: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
12. rida:
:"Nii?" sõnasin, "keegi ju ei tunne mind veel."
:"See ei tähenda. Küll me tuttavaks saame. Just eile konserveerisime klubi esinaisega, et kes teid meie koosolekutele peaks kutsuma. Et mina vist esimesena teiega tutvusin, siis ütlen teile kohe, et ülehomme on koosolek ja me ootame teid," teatas proua lahkelt.
:Nad konserveerisid klubi esinaisega! Sellest väikesest keelevääratusest jätkus, et minus tekitada tunnet, et siin uustulnukaid tõeliselt konserveeritakse. Meenusid "goiffeur" ja kohvik, kus olin kuulnud üht daami ütlevat: ''bitte ein Tässchen Kafee''. Tänasin lahke kutse eest ja olin teataval määral siiski üsna rahul, et mind siinsesse daamide seltskonda nii kahel käel taheti vastu võtta. (lk 18)
* Meie, naised, peame vist siiski alati midagi enesele hoidma. Vähemalt neile meestele, keda armastame, ei või me end kunagi täielikult usaldada. Sest kui meid ei ümbritse enam midagi salapärast, mis jääb meie olemusest siis järele? (lk 40)
* "Te vist ei aimagi, et meie vahel juba oletatakse enamat kui harilikku tutvust?"
32. rida ⟶ 31. rida:
* Tundsin, et Juhan oli armukade. Ja et ta teadis, et Keskküla oli minuga kaasas. Sest muidu oleks ta mulle hirmunult vastu tulnud ja küsinud, kus olin ja kellega. Ta küsib alati: kellega? Ja kui vastan, et mõne naisolevusega või väga noore või väga vana mehega, siis on ta rahul ja mängib suurem eelset abielumeest, kes annab oma naisele seltskonna valimisel suuri vabadusi. Kui viibin aga kusagil endavanuse või natuke vanema mehega, siis küsib ta kuidagi irooniliselt: muidugi oli väga lõbus? Ega sa muidugi minu peale ei mõtelnud. Mõnikord on selline toon haavav, mõnikord ajab see naerma, mõnikord valmistab selline väike armukadetsemine isegi heameelt. Sest meie, naised, oleme juba kord sellised, et mehe armukadedus ei ole just mugav, ent kui ta üldse ei armukadetse, siis pole asi ka sugugi parimas korras. (lk 67)
* Pole kuigi meeldiv, kui mees abielus kaotab igasuguse galantsuse koduses käitum ises, kui ta oma naist enam ei peagi daamiks, keda tuleb arvestada. Kuid ohverdada karjäär ainult selleks, et vastu tulla naisele, kes sinuga niigi palju kaasa ei ela, et taipaks väikese loobumisega sinu edule kaasa aidata? Kas see pole siiski pime enese maha suruda laskmine? (lk 76)
* On tore uhkusega kõnelda kuulsast muusikaprofessorist, paljude sümfooniate loojast, eesti muusikaajaloo hiilgavaimast tähest. Ent kui oled seda kuulsust kohanud seltskonnas, kus ta on parajasti joobnud, ei suuda daamide läheduses oma käeliigutuste täpsuse üle valvata ja praalib: kõik teised muusikamehed on minu kõrval praht! Siis muutub see kuulsus su silmis üsna pisikeseks inimeseks. Ja veel pisemaks siis, kui
* Muidugi, kultuuripuuduses ei tohiks õigupoolest kedagi süüdistada. Kogu meie noorel rahval puudub veel sisemist kultuuri. Kuid just meie vaimutegelastel on suurema kultuuri algosakesed olemas, aga nad ise surmavad need. Meie kunstnikkond "boheemitseb" teadlikult, joob prestiiži pärast, ei tunnusta perekonda oma kunstnikunime pärast ning töötab korrapäratult ainult seepärast, et mõned suurvaimud vana laguneva Venemaa minevikus on teinud samuti. Võib-olla oli neil vanadel kuulsustel selleks õigus. Sest nemad olid enne suurvaimud ja omandasid alles siis need halvad harjumused. Kuid meie noored kunstnikud õpivad enne selgeks korrapäratu elu ning pärast võib selguda, et suurvaimu ei saa neist teps mitte. See on kurb. (lk 78-79)
* [Keskküla:] "Vähesed saavad meil elatuda ainult kirjutamisest või ainult arvustamisest. Mõni arvustaja kirjutab näidendi ainult selleks, et saada raha uue kevadmantli muretsemiseks. Ning mõni kirjanik kirjutab arvustuse selleks, et honorariks saadavate kroonidega osta talveks kaabu. Ja niisugune arvustaja ei tee arvustatavat teost sugugi alati maha. Sest, ütleme näiteks, et kõne all oleva teose autor on ühe teise ajalehe juures mõjukal kohal ja temalt on tulevikus loota ruumi mõningate ridade jaoks ja ka muidugi tasu nende ridade eest." (lk 85-86)
| |||