Helga Pärli-Sillaots: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
42. rida:
* Üldse on see vihmavari tüliks. Saju ajal ei kasuta Peeter teda peaaegu kunagi, sest ta unustab, et see ese tal kaasas on. Teinekord läheb Peeter meelega välja ilma varjuta. Tema arvates ei või sel päeval mingil tingimusel sadama hakata. Kuid siiski tuleb Peeter koju särgini läbileotatuna. Järgmisel päeval on hommikuses taevas pisikesed pilvekesed ja Peeter võtab võidurõõmsalt varju kaasa. Lõuna ajal kõmbib ta kõrvetavas päikeses tagasi ja inimesed, kes teda näevad, muigavad: imelik vanamees, kannab sellise kuumusega vihmavarju kaasas. Ja kodus avab ta noor naine Hele-Mall heledalt naerdes ukse ja naerab veel kaua, lõbusalt ja nakatavalt ning ütleb:
:"Peeter, noored lilletaimed aias vajavad vett. Homme peaksid sa ilma vihmavarjuta välja minema." (lk 5-6)
* Peeter on parajasti pesuväel ega tea, kuhu kohmetuses käsi panna. Kindlasti pole telefonikõne määratud temale, Peetrile. Kuid kindlasti peab keegi selle kõne vastu võtma. Peeter ei saa seda teha, sest tema on pesuväel, ja niisuguses seisukorras ei luba ta delikaatsus kellegagi ühendusse astuda, isegi mitte traadi teel. Rutuga kahmab ta ülikonna ja hakkab seda uuesti selga ajama. Telefon heliseb uuesti, pikalt ja pealetükkivalt. (lk 8)
* Parajasti kui uni hakkab tulema, jookseb rügement rotte üle lae sahvri poole.
:Et väikesed loomad ka niisuguse kolinaga võivad joosta, nagu oleksid neil saapad jalas, mõtleb Peeter leplikult. Ta arvab, et hallivatimehed lähevad toidukambrisse, söövad kõhu täis ja ruttavad tagasi magama. Kuid ei. Rotid jooksevad tundide kaupa ärevalt edasi-tagasi, kes teab mis tähtsaid õiendusi neil on. (lk 11)
* Kui noored on läinud, otsib Hele Peetri üles. Mees istub aias ja kohendab õngesid. Kalapüügi õpperaamat on läbi loetud, nüüd kavatseb härra professor oma teoreetilisi teadmisi praktiliselt rakendada. Ta on nii hoos, et tahab kohe pealelõunal järvele minna, et näha, kuivõrd tunnustavalt kalad inimeste püstitatud teooriaisse suhtuvad. (lk 52)
* Kuidas inimesel mõnikord on tahe ennast unustada. Aga kuidas igakord hirm unustusest ärkamise ees tuletab meele, et eneseunustus on liig lühike õnn. Et alatine loobumisepiin võib olla suuremaks saavutuseks. (lk 57)
* Ahastusliku kiirusega lukustab Hele enese järel toaukse ja viskub voodisse. Martin on halb, mõtleb ta. Martinile pole miski püha, tal pole kannatust, ta peab kõik oma soovid kiires korras täidetud saama. See mees ihaldab naist, kuid ei tahagi naisele hingeliselt lähedale pääseda. Ta ei võta endale aega, et naises näha inimest. Ikka kohe käed külge. Hele aga usub, et ta just esmajoones vajab inimest. Kuigi ta tingimata soovib, et see inimene oleks mees, noor mees. Sest vana mees Helel juba on. (lk 57-58)
* Õhtulauas on inimesed ärevil. Kolme preili toa on vallutanud sipelgad. Ühel daamidest olnud pealelõunal südamepööritus, ta söönud sidrunit suhkruga, mille jätnud lauale. Õhtul jooksnud sipelgaparved laual, aknal, põrandal ja voodis.
:Preilid istuvad söögisaalis ja tõendavad, et nemad enne oma tuppa ei lähe, kui pererahvas viimse kui sipelga toast välja on toimetanud. Perenaine jookseb ärritunult ümber maja ja kaebab: kuidas sa saad sipelgatega hakkama, kui need kord „tsukõrt" on maitsnud. (lk 59)
58. rida ⟶ 56. rida:
:Jah, meie rahvas näeks ikka meelsasti, et pastorid kogu perega oleksid "peenemast" soost. Kui pastor ise on mees oma rahvusest, siis vähemalt proua väänaku maakeelt väärika saamatuse ning kangusega! (lk 67)
* Hermann ja Dorothea lahkuvad lõunalauast esimestena. Kui nad on läinud, kõneldakse neist. Püütakse mõistatada, kui kaua nad juba on abielus ja miks nad üldse abiellusid, miks Hermannil alati on seljakott kaasas ja miks Dorothea endale teistsugust soengut ei tee.
:Siis tõuseb minister. Kui ta kuuldekaugusest väljas on, hakatakse arutama, kui kaua proua minister veel oma toas einetab, miks minister tellib ka poliitiliste vastaste ajalehte, miks minister oma poegi õhtuti varem vaikusele ei sunni ning kui kauaks minister üldse ministriks jääb.
:Ülejäänud pansionärid lahkuvad lauast korraga, sest keegi ei julge enam üksinda minna. (lk 74)
* Proua Noora tahab ainult Peetrile näidata, et tema uus naine pole ka mingi ingel. Iga lahutatud naine tunneb alateadlikku hirmu, et ta endine mees võiks oma teist naist esimesest paremaks pidada. Muidugi pole ükski uus naine parem. Kuid meestele peab seda selgeks tegema, muidu nad võib-olla jäävad mingisuguste väärkujutluste juurde. Kui keegi proua Nooralt praegu küsiks, kas kuuekümneaastasel Peeter Karstel on sellest midagi kasu, et teda täna oma naise truuduses sunnitakse kahtlema, või kas vanale mehele oleks vahest parem, kui ta noortevahelisest sädemetelennust midagi ei teaks, siis proua kindlasti ei oskaks midagi vastata. Ta kujutleb, et ta töötab Peetri huvides. (lk 93)
| |||