Hobune: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
18. rida:
:"Kallis härra," vastas Planchet, "te teate ju, et teie hobune on minu maja ehteks, keda mu sellid päev otsa musutavad ja kellele nad mu suhkrut, mu pähkleid ja mu küpsiseid söödavad. Te küsite, kas ta on saanud oma [[kaer]]aratsiooni? Küsige pigem, kas ta pole saanud nii palju, et oleks sellest võinud juba [[kümme]] korda kärvata." (lk 465)
* [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem]]". I osa. Tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959
* "See on kõige suurem meeltepettus ilmas, [[heli]] nimelt. Sest mis te arvate, on midagi selletaolist tõepoolest olemas? Lollus! Siis peaksid ka hobused [[Beethoven]]i ja [[Bach]]i maitsma, sest ka neil on [[kõrv]]ad. Aga maitseb ainult inimene, mõni ainus inimene. Tähendab — mis on tõeliselt olemas? Kõrv, isik, tema peaaju, see on kõik. Nii et hobune näiteks võiks, kui ta oskaks mõtelda, meie [[muusika]]t küll uskuda, mitte aga maitsta ja tunda."▼
** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/VII "Tõde ja õigus", II
34. rida ⟶ 38. rida:
* Jäägem alati iseendaks! Hobune ilma ratsanikuta on ikka hobune. Ratsanik ilma hobuseta on ainult inimene.
** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja [[Arvo Valton]]. [[LR]] 1977 nr 48, lk 25
* Ja usu või ära usu, aga ükskord saabuski selline [[hetk|moment]], kus Must oli adra ette rakendatud. Õigem oleks öelda, et [[ader]] oli talle taha rakendatud. Iga kord, kui me hobuse adra ette vedasime ja elavalt nõu hakkasime pidama, mida nüüd tuleks teha, astus Must adra eest ära ja hakkas [[rohi|rohtu]] krõmpsutama. Lõpuks sidus Roosimemm hobuse ohjepidi aia külge kinni ja kolm nooremat inimest - vanaema, Heleene ja mina - lohistasid adra talle taha. (lk 45)▼
* Uljas Must jõudis vao otsa. See, mis vaost järele oli jäänud, tuli nüüd küll ümber nimetada, aga meil ei olnud ei aega ega tahtmist arutada, mis nime talle anname, kas songermaa või [[ülesküntud uudismaa]] või valesse kohta rajatud kuivenduskanal.▼
:Must jõudis vao otsa - ja mis siis? Ta sööstis otsustavalt, sammu aeglustamata, läbi [[nõges]]epadriku ja nõtkete [[paju]]okste. Ader lohises mööda maad, hüples ja jättis järele mustava vao, nii sirge ja ühtlase nagu [[joonlaud|joonlauaga]] tõmmatud. Ainult et [[kartul]]eid seal ei kasvanud, kartuli[[põld]] oli juba mõni aeg tagasi lõppenud ja see paik ei vajanud üldse mingit harimist. (lk 46)▼
* [[Asta Kass]], "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006▼
57. rida ⟶ 55. rida:
▲* Ja usu või ära usu, aga ükskord saabuski selline [[hetk|moment]], kus Must oli adra ette rakendatud. Õigem oleks öelda, et [[ader]] oli talle taha rakendatud. Iga kord, kui me hobuse adra ette vedasime ja elavalt nõu hakkasime pidama, mida nüüd tuleks teha, astus Must adra eest ära ja hakkas [[rohi|rohtu]] krõmpsutama. Lõpuks sidus Roosimemm hobuse ohjepidi aia külge kinni ja kolm nooremat inimest - vanaema, Heleene ja mina - lohistasid adra talle taha. (lk 45)
* Hobuse pea on piklik sellepärast, et ta [[pang]]est juua saaks. (lk 117)▼
▲* Uljas Must jõudis vao otsa. See, mis vaost järele oli jäänud, tuli nüüd küll ümber nimetada, aga meil ei olnud ei aega ega tahtmist arutada, mis nime talle anname, kas songermaa või [[ülesküntud uudismaa]] või valesse kohta rajatud kuivenduskanal.
** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989▼
▲:Must jõudis vao otsa - ja mis siis? Ta sööstis otsustavalt, sammu aeglustamata, läbi [[nõges]]epadriku ja nõtkete [[paju]]okste. Ader lohises mööda maad, hüples ja jättis järele mustava vao, nii sirge ja ühtlase nagu [[joonlaud|joonlauaga]] tõmmatud. Ainult et [[kartul]]eid seal ei kasvanud, kartuli[[põld]] oli juba mõni aeg tagasi lõppenud ja see paik ei vajanud üldse mingit harimist. (lk 46)
▲* [[Asta Kass]], "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006
▲* Hobuse pea on piklik sellepärast, et ta [[pang]]est juua saaks. (lk 117)
▲* "See on kõige suurem meeltepettus ilmas, [[heli]] nimelt. Sest mis te arvate, on midagi selletaolist tõepoolest olemas? Lollus! Siis peaksid ka hobused [[Beethoven]]i ja [[Bach]]i maitsma, sest ka neil on [[kõrv]]ad. Aga maitseb ainult inimene, mõni ainus inimene. Tähendab — mis on tõeliselt olemas? Kõrv, isik, tema peaaju, see on kõik. Nii et hobune näiteks võiks, kui ta oskaks mõtelda, meie [[muusika]]t küll uskuda, mitte aga maitsta ja tunda."
▲** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989
▲** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus", II osa, VII peatükk
==Luule==
| |||