Katedraal: erinevus redaktsioonide vahel

* Ta läks õuepimedusseõue[[pimedus]]se ja seadis sammud tuledesäras hiilgava [[Triumfikaar]]e poole. Oli kummaline tunda end ihuüksi ja samas suure summa osana nagu äsja peol. Seesama tunne valdas teda ka [[Notre-Dame]]'i ees väljakul rahvamurru äärel. Inimesi oli nii palju, et katedraali polnud lootustki pääseda, aga võimen­did kandsid [[muusika]] selgesti väljaku igasse ossa. Prantsuse jõululaulud, mille pealkirju ta ei teadnud. "[[Püha öö]]". Harras jõululaul, kohe seejärel elurõõmus särtsakas viis. Meeshääled. Tomi kõrval seisvad [[prantslased]] paljastasid pea. Tom tegi sama. Ta seisis, [[selg]] sirge, [[nägu]] tõsine, kuid valmis naeratama niipea, kui <!--//-->keegi peaks teda kõnetama. Tomi valdasid samasugused tunded nagu laeval[[laev]]al, ainult veel tugevamad, ta oli tulvil head tahet, oli [[härrasmees]], kehekelle minevikus[[minevik]]us polnud ainsatki räpast saladust[[saladus]]t. Ta oli Dickie, heatahtlik lihtsameelne Dickie, kes oli valmis igaühele [[naeratus|naeratama]], igale küsijale [[tuhat]] franki pihku pistma, vanatoi nuiaski [[raha]], kui Tom katedraaliväljakult lahkus, ja Tom andis talle krabiseva sinise tuhandefrangise. Vanatoi nägu venis laiale naerule ja ta puudutas mütsiserva. (lk 87-88)

* Tom pani uue kortsumatust materjalist reisiülikonna selga ja läks hämarasse [[Palermo]]sse. Teisel pool ''plaza''<nowiki>'</nowiki>t oli normanni stiilist mõjutatud katedraal, mille kohta Tom oli reisijuhist lugenud. Katedraali oli ehitanud Inglise peapiiskop Walter-of-the-Mill. Lõunasse jääb [[Siracusa]], roomlaste ja kreeklaste vägeva merelahingu asupaik. Ja Dionysose Kõrv. Ja Taormina. Ja [[Etna]]! Suur [[saar]], kuhu Tom polnud veel jalagagi saanud! [[Sitsiilia]]! Giuliano kindlus! Vanade kreeklaste hõivatud, nor­mannide ja saratseenide vallutatud! Homme võtab ta ette korraliku turismiretke, aga praegu on kõige õigem aeg imetleda torniga[[torn]]iga katedraali, mõtles Tom selle ees seisma jäädes. Kui tore oli silmitseda fassaadi ja tolmuseid võlve[[võlv]]e, mõtelda, et homme läheb ta sisse, kujutleda kopitanud magusavõitu [[lehk]]a, mida täiendab loendamatute küünalde[[küünal]]de ning aastasadade jooksul põletatud [[viiruk]]i hõng.

* Lapsena [[unenägu|nägi ta une]]s, et seisab mingi [[kirik]]u ees; liivakivist keskaegse katedraali ees, sai ta ajapikku aru. See [[unenägu]] oli tal ikka veel üksikasjadeni meeles. Kirik sarnanes tema lapsepõlve kodulinna toomkirikuga, aga samas polnud üldsegi selline nagu too. Kui proovisid sellele ringi peale teha, siis said aru, et see on mõõtmatult suur. Ühtegi ust leidmata kõndis ta mööda seinaääri, kõndis, kuni väsis, kuid ei jõudnud kunagi algpunkti tagasi. Kirikule ei saanud ringi peale teha. Ühtegi sissepääsu ei paistnud olevat.

* Peagi hakkas [[Chateaubriand]] ülistama [[keldid|keltide]] [[mets]]a alla kerkinud gooti katedraale, samal ajal kui tänu [[Walter Scott]]ile, [[Victor Hugo]]le ja Eugene Emmanuel Viollet-le-Duc'i (1814-1879) [[restaureerimine|restaureerimistegevusele]] võis kogu 19. sajand unistada oma keskajast, makstes nii [[Napoleon]]ile kätte tema valgustusliku teo eest, kui too lasi maha võtta [[Notre Dame]]'i tümpanoni, et imperaatorlik korteež saaks katedraali sisse marssida.