Redaktsioon: 14. september 2022, kell 00:05 redigeeri Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 387 muudatust →‎Proosa Märgis: Tühistatud ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 14. september 2022, kell 00:58 redigeeri eemalda Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 387 muudatust P Tühistati kasutaja Pseudacorus (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Ehitaja. Märgis: Tühistamine Uuem muudatus →
1. rida: [[Pilt:Worcester_Cathedral_by_Benjamin_Williams_Leader,_1894,_oil_on_canvas_-_Chazen_Museum_of_Art_-_DSC02181.JPG\|pisi\|Benjamin Williams Leader, "Worcesteri katedraal" (1894)]] [[Pilt:Julia_Beck_Marché_aux_Fleurs,_Rouen_(1912).jpg\|pisi\|Julia Beck, "Roueni lilleturg (katedraali lõunaportaal)" (1912)]] ~~[[Pilt:Clara_Vogedes_-_Deutschland,_Paderborn,_Der_wiedererrichtete_Dom_zum_Liborifest,_1946.jpg\|pisi\|Clara Vogedes, "Taastatud katedraal Paderbornis" (1946)]]~~ ==Proosa== * Peagi hakkas [[Chateaubriand]] ülistama [[keldid\|keltide]] [[mets]]a alla kerkinud gooti katedraale, samal ajal kui tänu [[Walter Scott]]ile, [[Victor Hugo]]le ja Eugene Emmanuel Viollet-le-Duc'i (1814-1879) [[restaureerimine\|restaureerimistegevusele]] võis kogu 19. sajand unistada oma keskajast, makstes nii [[Napoleon]]ile kätte tema valgustusliku teo eest, kui too lasi maha võtta [[Notre Dame]]'i tümpanoni, et imperaatorlik korteež saaks katedraali sisse marssida. ▼ ** [[Umberto Eco]], "Unistades keskajast". Tõlkinud Marge Käsper. Vikerkaar 4/5 1998▼ * Ta läks õue[[pimedus]]se ja seadis sammud tuledesäras hiilgava [[Triumfikaar]]e poole. Oli kummaline tunda end ihuüksi ja samas suure summa osana nagu äsja peol. Seesama tunne valdas teda ka [[Notre-Dame]]'i ees väljakul rahvamurru äärel. Inimesi oli nii palju, et katedraali polnud lootustki pääseda, aga võimendid kandsid [[muusika]] selgesti väljaku igasse ossa. Prantsuse jõululaulud, mille pealkirju ta ei teadnud. "[[Püha öö]]". Harras jõululaul, kohe seejärel elurõõmus särtsakas viis. Meeshääled. Tomi kõrval seisvad [[prantslased]] paljastasid pea. Tom tegi sama. Ta seisis, [[selg]] sirge, [[nägu]] tõsine, kuid valmis naeratama niipea, kui <!--//-->keegi peaks teda kõnetama. Tomi valdasid samasugused tunded nagu [[laev]]al, ainult veel tugevamad, ta oli tulvil head tahet, oli [[härrasmees]], kelle [[minevik]]us polnud ainsatki räpast [[saladus]]t. Ta oli Dickie, heatahtlik lihtsameelne Dickie, kes oli valmis igaühele [[naeratus\|naeratama]], igale küsijale [[tuhat]] franki pihku pistma, vanatoi nuiaski [[raha]], kui Tom katedraaliväljakult lahkus, ja Tom andis talle krabiseva sinise tuhandefrangise. Vanatoi nägu venis laiale naerule ja ta puudutas mütsiserva. (lk 87-88)▼ * Tom pani uue kortsumatust materjalist reisiülikonna selga ja läks hämarasse [[Palermo]]sse. Teisel pool ''plaza''<nowiki>'</nowiki>t oli normanni stiilist mõjutatud katedraal, mille kohta Tom oli reisijuhist lugenud. Katedraali oli ehitanud Inglise peapiiskop Walter-of-the-Mill. Lõunasse jääb [[Siracusa]], roomlaste ja kreeklaste vägeva merelahingu asupaik. Ja Dionysose Kõrv. Ja Taormina. Ja [[Etna]]! Suur [[saar]], kuhu Tom polnud veel jalagagi saanud! [[Sitsiilia]]! Giuliano kindlus! Vanade kreeklaste hõivatud, normannide ja saratseenide vallutatud! Homme võtab ta ette korraliku turismiretke, aga praegu on kõige õigem aeg imetleda [[torn]]iga katedraali, mõtles Tom selle ees seisma jäädes. Kui tore oli silmitseda fassaadi ja tolmuseid [[võlv]]e, mõtelda, et homme läheb ta sisse, kujutleda kopitanud magusavõitu [[lehk]]a, mida täiendab loendamatute [[küünal]]de ning aastasadade jooksul põletatud [[viiruk]]i hõng. ▼ ** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 121▼ ▲* Ta läks ~~õue[[pimedus]]se~~õuepimedusse ja seadis sammud tuledesäras hiilgava [[Triumfikaar]]e poole. Oli kummaline tunda end ihuüksi ja samas suure summa osana nagu äsja peol. Seesama tunne valdas teda ka [[Notre-Dame]]'i ees väljakul rahvamurru äärel. Inimesi oli nii palju, et katedraali polnud lootustki pääseda, aga võimendid kandsid [[muusika]] selgesti väljaku igasse ossa. Prantsuse jõululaulud, mille pealkirju ta ei teadnud. "[[Püha öö]]". Harras jõululaul, kohe seejärel elurõõmus särtsakas viis. Meeshääled. Tomi kõrval seisvad [[prantslased]] paljastasid pea. Tom tegi sama. Ta seisis, [[selg]] sirge, [[nägu]] tõsine, kuid valmis naeratama niipea, kui <!--//-->keegi peaks teda kõnetama. Tomi valdasid samasugused tunded nagu ~~[[laev]]al~~laeval, ainult veel tugevamad, ta oli tulvil head tahet, oli [[härrasmees]], ~~kelle~~kehe ~~[[minevik]]us~~minevikus polnud ainsatki räpast ~~[[saladus]]t~~saladust. Ta oli Dickie, heatahtlik lihtsameelne Dickie, kes oli valmis igaühele ~~[[naeratus\|~~naeratama]], igale küsijale [[tuhat]] franki pihku pistma, vanatoi nuiaski [[raha]], kui Tom katedraaliväljakult lahkus, ja Tom andis talle krabiseva sinise tuhandefrangise. Vanatoi nägu venis laiale naerule ja ta puudutas mütsiserva. (lk 87-88) ▲* Tom pani uue kortsumatust materjalist reisiülikonna selga ja läks hämarasse [[Palermo]]sse. Teisel pool ''plaza''<nowiki>'</nowiki>t oli normanni stiilist mõjutatud katedraal, mille kohta Tom oli reisijuhist lugenud. Katedraali oli ehitanud Inglise peapiiskop Walter-of-the-Mill. Lõunasse jääb [[Siracusa]], roomlaste ja kreeklaste vägeva merelahingu asupaik. Ja Dionysose Kõrv. Ja Taormina. Ja [[Etna]]! Suur [[saar]], kuhu Tom polnud veel jalagagi saanud! [[Sitsiilia]]! Giuliano kindlus! Vanade kreeklaste hõivatud, normannide ja saratseenide vallutatud! Homme võtab ta ette korraliku turismiretke, aga praegu on kõige õigem aeg imetleda ~~[[torn]]iga~~torniga katedraali, mõtles Tom selle ees seisma jäädes. Kui tore oli silmitseda fassaadi ja tolmuseid ~~[[võlv]]e~~võlve, mõtelda, et homme läheb ta sisse, kujutleda kopitanud magusavõitu [[lehk]]a, mida täiendab loendamatute ~~[[küünal]]de~~küünalde ning aastasadade jooksul põletatud [[viiruk]]i hõng. (lk 121) ▲** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007~~, lk 121~~ * Lapsena [[unenägu\|nägi ta une]]s, et seisab mingi [[kirik]]u ees; liivakivist keskaegse katedraali ees, sai ta ajapikku aru. See [[unenägu]] oli tal ikka veel üksikasjadeni meeles. Kirik sarnanes tema lapsepõlve kodulinna toomkirikuga, aga samas polnud üldsegi selline nagu too. Kui proovisid sellele ringi peale teha, siis said aru, et see on mõõtmatult suur. Ühtegi ust leidmata kõndis ta mööda seinaääri, kõndis, kuni väsis, kuid ei jõudnud kunagi algpunkti tagasi. Kirikule ei saanud ringi peale teha. Ühtegi sissepääsu ei paistnud olevat. :Kiriku ümber asus [[park]], sama väike kui tegelikkuseski, üldsegi mitte nii suur, et säherdune ehitis sinna ära mahuks. Unenäos pani üks hääl teda end süüdlasena tundma, kui ta enam käia ei suutnud ja seisma jäi: :"Sa ütled, et oled püüdnud nii hästi kui suudad, aga sa oleksid suutnud edasi minna. Sa suudad alati edasi minna! Jaksad küll!" :Kusagil siin ärkas ta tavaliselt üles. (lk 12) * [[Maria Küchen]], "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002~~, lk 12~~ ▲* Peagi hakkas [[Chateaubriand]] ülistama [[keldid\|keltide]] [[mets]]a alla kerkinud gooti katedraale, samal ajal kui tänu [[Walter Scott]]ile, [[Victor Hugo]]le ja Eugene Emmanuel Viollet-le-Duc'i (1814-1879) [[restaureerimine\|restaureerimistegevusele]] võis kogu 19. sajand unistada oma keskajast, makstes nii [[Napoleon]]ile kätte tema valgustusliku teo eest, kui too lasi maha võtta [[Notre Dame]]'i tümpanoni, et imperaatorlik korteež saaks katedraali sisse marssida. ▲** [[Umberto Eco]], "Unistades keskajast". Tõlkinud Marge Käsper. Vikerkaar 4/5 1998 ==Luule==

Katedraal: erinevus redaktsioonide vahel