Gulagi arhipelaag: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
74. rida:
*Venemaa on püsinud üksteist sajandit, on näinud palju vaenlasi ja pidanud palju sõdu. Aga kas Venemaal on palju äraandjaid olnud? ''Karjakaupa'' reetureid. Ei ole nagu. Ja ei ole nagu ka vaenlased süüdistanud vene iseloomu äraandlikkuses, tuulelipluses, truudusetuses. Ja seda kõike vana, töörahvale, nagu öeldakse, vaenuliku korra ajal.<br> Siis aga algas kõige õiglasema korra ajal kõige õiglasem sõda – ja äkki lükkas meie rahvas ette kümneid ja sadu tuhandeid ''äraandjaid''.
** lk 14, 1. peatükk "Hukkumisele määratud"
*Kuni meil jõudu oli, kägistasime kõiki neid õnnetuid, kiusasime taga, ei võtnud tööle, ajasime korterist välja, sundisime hinge vaakuma. Niipea kui ilmnes meie nõrkus, nõudsime otsekohe, et nad unustaksid kõik neile tehtud kurja, unustaksid oma vanemad ja lapsed, kes olid surnud tundras nälga, unustaksid mahalastud, unustaksid laostamise ja meie tänamatuse, unustaksid NKVD ülekuulamised ja piinamised, unustaksid näljalaagrid ja läheksid jalamaid partisaniks, põranda alla, kaitsma Kodumaad, hoolimata oma elust (kusjuures, ''meie'' ei pidanud muutuma! Ja keegi ei andnud neile lootust, et me tagasi tulles kohtleme neid kuidagi teisiti, kui et hakkame neid jälle taga kiusama, jälitama, vangi panema ja maha laskma).
** lk 16
*Võib-olla on lõpuks siiski õiglane oletada, et nii nagu ''meil'' on valus, kui tallatakse jalge alla meid ja seda, mida me armastame, nii on valus ka neil, keda ''meie'' jalge alla tallame? Võib-olla oleks lõpuks siiski õiglane tunnistada, et neil, keda me hävitame, on õigus meid vihata? Või ei, ei ole õigust? Nad peavad tänulikult surema?
** lk 17
*Eriti lähevad mulle hinge eestlased ja leedulased. Kuigi ma istun nendega võrdsetel alustel, on mul nende ees nii häbi, nagu oleksin mina nad istuma pannud. Rikkumata, töökad, sõnapidajad, malbed, – mille eest on ka nemad samade neetud labade jahvatada kistud? Kedagi nad ei puutunud, elasid vaikselt, mõistlikult ja meist kõlbelisemalt, – ja süüdi on nad ainult selles, et nad elavad meie küünarnuki all ja lahutavad meid merest.
| |||